Ma oleksin ka lavakujundust muutnud natuke tihedamaks. Mulle jäi mulje nagu see oleks lihtsalt tühi ala, kus suurt midagi ei sünni. Kuid see on vaid minu arvamus, ma ei oska vaadata seda balleti lavastaja vaatenurgast, et tegelikult võis kõik olla väga hea. Osatäitjatest meeldis mulle kõige rohkem Jevgeni Gribi poolt mängitud gängster. Ta suutis väga hästi anda edasi seda 20. Saj. alguse New Yorgilikku gängsteri osa olles härrasmehelik, aga samas ka tundudes ohtlik ja valmidusega iga hetk sind mõrvama. Minun meelest mängis hästi ka pahaaimamatut noormeest Sergei Upkin. Ta suutis ühekorraga tunduda nii hämmeldunud kui ka hirmunud. Rocca al Mare kool, Martin Erik Vallaste, 7.a Antud etenduses sai ansambel JBB oma esitusega väga häasti hakkama. Nad suutsid hoida pinget ja seda vajadusel ka madaldada, nad suutsid ära mängida ette antud palad ilmekalt ja meeldejäävalt
artiklis, mis vastandub praegusele. Eriti veel kui mõelda, et artikkel ilmus 1989 aastal, ehk 12 aastat enne suuremat terrorismiakti, mis tema ideoloogia vettpidavusse pani kahtlevalt suhtuma. Peale selle tekitab vastuolu väide, mis kirjeldatud Diplomaatia väljaandes, kus väidetakse, et kui islamistid saavutavad võimu mitte oma populaarsuse, vaid organiseerituse tõttu, siis ei pane see tegelikult liberalismi kui ideoloogia võitu kahtluse alla. Tundudes mulle korraga nii abstraktselt kui naiivselt, sest tulemuseks oleks eelneva väite puhul siiski üpris suure kaosega maailmas ja mõelda, kuidas olenemata oskuslikule organiseeritusele omandatud mõjuvõimule liberaalsus ei kannata, tundub mulle vale, sest kui üks äärmus tõuseb olenemata tegumoest, siis teine äärmus langeb. Seega, kui juhtuks, et islamistlik ideoloogia muutub mõjuvõimsamaks, siis ka teised ideoloogiad seejuures liberalism kannatab ja tema eelnev mõjuvõim väheneb
objekte. See Kreeka-Rooma jumal on ka Medicite uue residentsi aias, Giardino dei Bobolis. Valerio Cigoli käe all valminud grotseskne Bacchuse kuju (1560) köitis mu tähelepanu, istudes seal vahetult enne pargist väljumist keset teed nagu üks kurjusekehastus ning justkui oodates viimast pilku endale. Või tegelikult ta nii kuri polegi, lihtsalt purjus. Antiigist inspireerituna on ta peensusteni viimistletud, tundudes peaaegu ehtne, täiesti elus. Kui Caravaggio on veinijumal Bacchust kujutanud kui verinoort meelast ja pehmete vormidega noormeest, kellest õhkub korraga nii naiivsust, salapära kui ka teatud seksapiili, siis too Bacchus on vastupidiselt paks, kole, kuri, lausa õel ja eemaletõukav, mida näitab ka ta käehoiak. Ta on allutanud kilpkonna kui pikaealisuse sümboli. Michelangelo renessansiaegne Bacchuse-skulptuur (1497) on hoopiski täiesti teistsugune: ilusa saleda, kuid lihava kehaga ja
annaabi.ee 
