Stress on pingelise elu poolt tekitatud organismi üldine pingeseisund. Stress võib-olla nii kasulik kui kahjulik. Stress on kasulik siis, kui ta annab inimesele jõudu ja julgust, stimuleerib tema tugevust. Niisugust ´´head´´ stressi nimetatakse eustressiks ehk funktsionaalseks stressiks, mis sunnib inimest end vastutusrikka tegevuse eel kokku võtma. Stress võib olla ka seotud mitmesuguste piirangute, nõudmistega või sunniga. Selline stress võib põhjustada tugevaid negatiivseid tundmisi ja liiga tugevat närvipinget. See võib kahjustada inimese vaimset tervist. Selline stress on distress. Tavaliselt kasutataksegi stressi mõistena distressi. Stressist vabanemiseks tuleb osata ära tunda sümptomid, mis näitavad, et oleme stressiseisundis. Sümptom tuleb kiiresti ära tunda ja seostada stressiga, kui me tunneme ära stressi sümptomi siis teame, mida oma elus muuta. Iga tekkivat reaktsiooni ei tohi pidada stressisümptomiks, sest me
(Tuuling, 2015). Täiskasvanud arvavad tihtipeale, et laps peab õppima toimetulemist iseendaga ning teadmisi omandama. See on küll täiesti õige aga kõik peaks tulema omal ajal. Täistasvanud unustavad, et lapse esimesed kümme eluaastat peaks keerlema ümber mängu ja uurimise. Laps peaks ise endale looma sellise mängumaailma, mis aitaks lapsel järele teha seda, mida ta on ennast ümbritsevas maailmas näinud. Laps mängib enda jaoks läbi kõiksugu erinevaid teadmisi, tundmisi ja liigutusi, mille ta seob juba olemasolevate teadmistega ning just seetõttu tuleks õpetajatel laste igakülgseks arenguks luua vajalikud tingimused, mis võimaldavad lapsel saada ümbritsevast maailmast piisavalt uusi kogemusi ja mängida. Last ei tohiks takistada mängimast ja ümbrust avastamast. Kui lapsel on vaja uurimiseks ja avastamiseks ajada segi mõni ruum või isegi kui laps riided ära määrib, siis ei tohiks last keelata. Keelamine võib viia
Üks õnnestunud lazzi võis etenduse päästa. Näitleja peab kasvama selles süsteemis. Elementaarne maskikandmisoskus ei osatud. Psühholoogiline efekt ei kuule enam kaasnäitlejaid maski tagant. Aastate kaupa õpiti. Lailadase kirjandusliku tundmise tulemus, valdasid repertuaari, tohutu kirjanduse tundmine see andis eeldused improvisatsiooniks. Tekstid koostati kirjanduslike allikate põhjal. Kunst töötada kirjandusega. Eeldas laialdasi tundmisi. Tekst moodustas dünaamilise osa etenduses (dell'arte puhul). 10% oli vaja. Dell'arte lülitas selle mängulisse konteksti. Improvisatioon vahend, mille abil moodustati mänguline tekst. Improvisatsioon on vahend, millega saab muuta teksti dünaamiliseks osaks. Tekst allutatud mängule del arte puhul. Del arte oli improvisatsiooniline suhtumine oli algusest peale dramaturgiasse loominguline suhtumine. Oli vahend nagu salto vms, kõik allutatud mängu stiihikale
esineb sarnane arusaamine õiglusest, heast ja kurjast. Pole olemas ainsatki rahvast, kelle juures sõnapidamist, halastust, heasoovlikkust või suuremeelsust peetaks kuriteoks ning austataks ebaustavat õiglase asemel. Mõistuse harimise ja iseloomu kasvatamise selgepiirilise eristuse leiame ka Jakob Hurdalt (1907), kelle arvates on vaimuvalgusel kaks poolt: /.../ teine pool annab mitmesugust tundmist ja teadmist see on teaduslik haridus, mis mõistuse asi on; teine õpetab saadud tundmisi ja teadmisi õigesti tarvitades kõigis asjus ausaid kombeid kinni pidama ja head sihti silmis hoidma, mis meie südamehariduseks nimetame, sest heä ja kuri oma aset südames peavad. Tõesti haritud inimene on see, kelle mõistus teaduslikult ja süda kombelikult hästi haritud on. Sarnaselt Hurdaga eristatakse ka klassikalises pedagoogikas mõistuse harimist (haritud/harimatu inimene) iseloomu ehk karakteri kasvatamisest (hea/kuri inimene). Mõistust
annaabi.ee 
