Mesilaste närvisüsteem jaguneb kolmeks: kesknärvisüsteem- koosneb kõhtmisest närviketist perifeerne närvisüsteem- ühendab keha välispinda siseelunditega vegetatiivne närvisüsteem- korraldab kehasiseseid talitlusi (seedimine, hingamine) Nägemiselunditeks on 2 liitsilma ja 3 lihtsilma Haistmiseks ja ultrahelide vastuvõtmiseks on tundlad Mesilased eristavad magusat, kibedat, haput ja soolast maitset Mesilased kombivad kompimiskarvakestega, mida on kõige rohkem tundlatel, jalgadel, suistel ja tiibadel Helisid tajuvad mesilased keha võngete kaudu Seedeelundkond jaguneb kolmeks: eessool- neel, söögitoru, meepõis ja vahesool kesksool- seal toimub peamine toitainete seedumine ja imendumine tagasool- koosneb peen- ja jämesoolest, ei osale seedimisprotsessis Erituselunditeks on kehaõõnes paiknevad eritustorukesed, mis juhivad eritatavad ained tagasoolde Mesilased on lahksugulised § Lese sigimiselundid: paarilised seemnesarjad
See tähendab, mingi kehaosa või organ hakkab võnkuma. Lõpuks kandub see võnkumine edasi meelerakkudele, mis kodeerivad võnkumise elektrilisteks impulssideks närvides. Loomadele on oluline ka muu heliga kaasnev info: heli tugevus (kauguse määramiseks), sagedus, heli suund, faas. Erinevatel loomaliikidel on erinevad võimed nende heli omaduste tajumiseks. Putukate kuulmiselundid on enamasti üsna lihtsad, paljudel kahetiivalistel on kuulmiselundeiks lihtsalt tillukesed tundekarvakesed tundlatel, mis helilaineist võnkuma hakkavad ja nii putuka kuulma panevad. Väga paljudel putukatel asub kuulmisorgan säärtes - see on seotud substraadil levivate võnkumiste vastuvõtmisega. Selline kuulmine on kasulik näiteks vaenlase avastamisel - rohukõrrel leviv krõbin mõne ämbliku liikumisest võetakse vastu läbi sääre ning putukas põgeneb. Kaladel on kuulmine vees mõnevõrra raskendatud - seal kipub nimelt mitte ainult kuulmisorgan, vaid kogu keha
125. Nimeta Eestis elavaid tuhatjalgseid 1) Schizophyllum sabulosum 2) Blaniulus guttulatus täpiktuhatjalg 126. Kuidas käituvad tuhatjalgsed ohu korral? Ohu korral tõmbavad rõngasse, pea ja jalad jäävad seljakilpide alla 127. Putukad on ainsad tiibadega lendavad selgrootud õige 128. Kõikidel putukatel on nägemiseks liitsilmad vale 129. Kuulmiselundid enamusel putukatel puuduvad õige 130. Haistmiselundid asuvad putukatel tundlatel 131. Putukate süda paikneb tagakehas 132. Putukad on lahksugulised 133. Kirjelda putukate vaegmoondega arengut: munast koorub valmiku sarnane vastne, kestub kasvades mitmeid kordi, kuni saavutab täiskasvanu suuruse 134. Kirjelda putukate täismoondega arengut: munast koorub lülistunud kehaga ussitaoline röövik, ei sarnane valmikuga välimuselt ega eluviisilt, kestub mitmeid kordi, kuni muutub nukuks, kes sarnaneb juba valmikuga;dopisatj u Birgit 135. Putukate hulgas on ovovivipaare õige
Puhkeolekus suised tõmmatud peakapsli sisse. Hästi arenenud süljenäärmed; sülg sisaldab vere hüübimist takistavaid aineid. Tiivad puuduvad. Pea rindmikust hästi eristunud. Lihtsilmad puuduvad; liitsilmad redutseerunud või puuduvad. Hästi arenenud haistmine; haistmisorganid paiknevad lühikestel 3-5 lülilistel tundlatel. Rindmiku osad kokku kasvanud ja eristamatud. Haakejalgade tüüpi hästiarenenud jalad; koosnevad reiest, väljakasvega säärest, kahelülilisest või lülistumata käpast, millel kaks või üks sirpjat küünist. Tagakeha reeglina laiem kui rindmik; koosneb 8-10 eristatavast lülist. 2.-7. lülil asub kuus paari hingamisavasid. Emastel muneti redutseerunud. Tagakeha kaheksandal segmendil asub munemisava. Urujätked puuduvad. Peremehespetsiifilised liigid
Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse, et selle abil on nad võimelised hindama peremeesputuka suurust. Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni käigus kohastunud vastu võtma keemilisi signaale õhust. Headeks näideteks on siin maipõrnika lameljad, samuti paljude ööliblikate kamjad tundlad. Sellist tüüpi tunnaldele mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele harjasjatele või niitjatele tunnaldele, sellega omakorda kaasneb sageli ka suurem tundlikkus keemiliste signaalide suhtes
annaabi.ee 
