Empaatial õigupoolest sama tüvega vastandmõistet polegi; ehk kõige enam on selleks apaatia tuimus, ükskõiksus, hoolimatus, tundetus. Geneetikud on leidnud küll harvaesineva geeni sadismigeeni mille olemuseks on just see, et inimene naudib teisele valu tekitamist ja tal endal puudub võime seda enesekohaseks tajuelamuseks muuta. Empaatia on kasvatatav ja seda polegi eriti raske teha laps soostub päris kergesti elavana või siis tundelisena nägema nukke, mänguasju, loodust ja enamust teda ümbritsevat. Empaatiakasvatuse mängud tuginevad nii varases kui hilisemas kasvueas sarnasuse otsimisele. Näiteks las lapsed otsivad, kui palju ja milliseid ühisomadusi nad suudavad leida inimese ja sipelga vahel. Ja kui nad kasvõi kolmneli leiavad, siis nad talle peale enam ei astu. Alushariduse empaatiakasvatuse kohustuslikuks osaks on muusika selle meloodiaosa on alati emotsionaalne,
kirjandusloomes kui ka kirjanduskriitikas, soo ja erinevate kirjandusvormide seostega (nt lüürikat on mõnikord nähtud naiselikuna, sest väljendatakse emotsioone). Feministidest kriitikud on tundnud muret ka keele pärast. Teaduskeel on peamiselt meeste keel ja see mõjub vägivallana naiste mõtlemisviisile. Keeles domineerivad meeste mõtted ja ideed. Naise oma keel võib meeskolleegide vaatepunktist omakorda paista naiivse ja tundelisena. Muidugi pole asi ainult keeles, vaid mõtlemisprotsessis ja selle eeldustes ülenisti. (M. Ihonen). Naised peavad kasutama ,,patriarhaalset keelt". Arutletakse selle üle, kas peaks loobuma senisest keelest, mille on loonud mehed või on olemas vähem abstraktne lahendus, mis oleks ka naisõiguslastele sobiv. Mõned 8
enese hooleks teiste hulka. Kõik mis meil sündides puudub, mida aga vajame täiskasvanuna, saame kasvatuse teel. Selle kasvatuse saame looduse või inimeste või asjade kaudu. See, kelles mitmesugused õpetused ükststeisele vastu räägivad, on halvasti kasvatatud ja ei või enesega kunagi rahul olla; see aga, kelle juures kõik õpetused ühte punkti kokku jooksevad ja ühe sihi poole püüavad, saavutab sihi ja elab järjekindlalt. Kasvatus pole midagi muud, kui harjumus. Me sünnime tundelisena ja sündimisest saadik mõjustavad ümbritsevad asjad meid väga mitmekesiselt. Selle asemel, et inimest iseendale kasvatada, tahetakse teda kasvatada teistele. Olles sunnitud hävitama loodust või ühiskondlikke korraldusi, peab valima, kas tahetakse kasvatada inimest või riigikodanikku: mõlemat korraga saavutada pole võimalik. Loodusinimene on kõik enesele. Ta on arvuline üksus, absoluutne tervik, kes suhtub ainult enesesse või omasarnastesse
annaabi.ee 
