· Oliine ning Iisak tülitsevad, Oliine sõimab Ingerit lõhkise jänesemokaga soerdiks ja kiidab enda lapsi. Iisak alistub ja tellib Oliinele kingad, · Kaugemaa naabrusesse asub elama Brede Olsen. · Eleseus leiab inseneri värvilise pliiatsi ning vennad kritseldavad kahevärvilise pliiatsiga lauajuppidele märke. Iisak õpetab lastele aabitsat, sest kool on miilide kaugusel. Iisak õpetab lastele aabitsat, sest kool asub miilide kaugusel. Eleseus on peenema ja tundelisema hingega kui Siivert. · Inger kirjutab vanglast, et õpib seal palju uut ning tal sündis tütar Leopoldiine (16. November). · Oliine nõuab Iisakult kohvi, Iisak avastab, et laudast on puudu 1 emalammas. Mees läheb esimest korda Oliinelt pahasena looma kadumise pärast aru küsima, kuid naine mängib nii hästi välja, et Iisak jällegi loobub, kahetseb vaid, et Oliinega juba esimesel päeval ei tõrelenud.
Värsimõõduks oli jambiline trimeeter. · Monoodiline lüürika e meelika (soololüürika) - Monoodiline meelika vastab enim nüüdisaegsele lüürikale. Temaatikalt oli ta mitmekesine sõja-, armastus-, veini-, aga ka poliitiline luule. Põhiliselt arenes monoodiline meelika Lesbose saarel, kus selle tähtsamad esindajad olid Alkaios ja Sappho, kes kirjutasid aioolia murdes. Monoodiline lüürika oli isiksusekeskne, kuid tundelisema teemakäsitlusega ning teistsuguse vormilise ülesehitusega kui eleegia või jamb. · Koorilüürika e koorimeelika - Koorilüürikas olid kreeka muistsed folkloorsed lätted üsna sarnased teistel rahvastel leiduvatega esines matuse- ja pulmalaule, hümne jumalate auks, peolaule, laule võistluste võitjate auks.Neid kandis ette rituaalne koor, kes ühtaegu laulis ja tantsis. Koorilüürika alaliigid olid: hümn, ood, epiniikion
19. sajandil tänu sellele, et rahvamuusika oli piisavalt eraldunud ja seda hakati väärtustama. Kõrgklassil oli 18.19. sajandil välja kujunenud oma professionaalne muusika. Linnades elavad haritlased mõtlesid rahvamuusika all maarahva suulises pärimuses levinud vanemat muusikat, millel ilmnes ka rahvuslik omapära. Arvati, et pärimuses on säilinud mälestusi endistest aegadest, mil inimesed elasid loodusega suuremas kooskõlas, olid tundelisema ja õilsama loomuga ning nende keel oli laulev ja luuleline. Neist väärtustest püüdsid haritlased osa saada rahvaluulet kogudes, uurides ja jäljendades. Rahvalaulu mõiste tõi käibele saksa õpetlane Johann Gottfried von Herder 18. saj. lõpul. Ta avaldas erinevate rahvaste laule kogus "Volkslieder" ("Rahvalaulud", 2 köidet, 17781779), kus oli trükitud ka mõni eesti rahvalaul. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud
Eleegiaks nimetati luulet, millele oli omane kaksikvärss, sisuks elulised teemad. Jambi puhul oli iseloomulik kolmik värsimõõt, sisult enamasti satiiriline. Paljude eleegiate eripära seisnes näiteks selles, et need innustasid sõdalasi võitlema. Hellenismiajal tuli käibele mõiste lüürika, mille all mõisteti muusika saatel lauldavat luulet: monoodilist (soololaululine) ja koorilüürikat, mille puhul lisandus tekstile ka tantsuline liikumine. Monoodiline luule oli tundelisema teemakäsitlusega ning erines ka vormilt. See koosnes salmidest e stroofidest. Igal poeedil kujunes välja oma meelisstroof, milles kasutati erinevaid värsivõtteid. Koorilüürika moodustasid matuse- ja pulmalaulud, laulud jumalatele, peolaulud. Koorilüürika sai alguse Spartast, mistõttu jäi dooria dialekt selle laululiigiga seotuks. Koorilauludes kasutati näiteks mütoloogilist ainestikku, osa autoreid oli
annaabi.ee 
