hakkab näolihastemuutustes väljenduma vaid mõni mikrosekund pärast sündmust, mis emotsionaalse reaktsiooni esile kutsus. Ekman väidab, et emotsiooni kestus on sekundid. Et emotsioonid kestaksid kauem, peab neid vallandav tegur püsima, toites pidevalt emotiooni, nagu näiteks siis, kui armastatu surm kutsub esile jätkuva leina. Kui tunded kestavad mitmeid tunde, siis esinevad nad summutatud kujul, meeleoluna. Meeleolud kujundavad tundefooni, kuid ei vormi meie käitumist ja taju nii teravalt kui täiejõulised emotsioonid. Kuna ratsionaalselt mõeldes kulub otsuste tegemisele rohkem aega kui emotsionaalselt mõeldes, tuleb esmane reaktsioon südamest, mitte aga mõistusele toetudes. On olemas ka teist laadi emotsionaalne reaktsioon, mis on tunduvalt aeglasem ning millel me peas pikemalt leerelda laseme. Siin me oleme teadlikumad ning teadvustame seost mõtete ja nende toimel vallanduvate emotsioonide vahel ehk
harmoniseerib paljusid meie afekte ja meelte kaudu saadud muljeid. 3. Rõõm, igatsus ja eksistents Armastusega seotud mälestused järgivad mäluga samu reegleid, seda aga juhivad harjumuse üldisemad sedused. Ja samuti nagu harjumus nõrgestab kõike, pole midagi, mis meenutaks inimest paremini kui just see, mille oleme unustanud (kuna on puudunud huvi ja seetõttu on see jäänud mälus ära kulutamata). Tundefooni kutsuvad esile osaliselt kogemused varasematest elamustest tähenduste mänguruumis, mis võivad olla väga isikliku, nt lapsepõlveaegsed looduselamused, samuti ka üldisemad, enamasti positiivsed elemendid, nagu näiteks päritud refleksid. Suures osas on tegemist nende ohtude ja nõudmistega, mis ümbruskond seab. Lastel on vajadus esmalt saada hakkama lihtsamate suhetega- elutute asjadega, nagu kivid,- et seejärel järk-järgult keerulisemate suhete poole püüelda ja nendega hakkama saada
Õiglased protseduurid soosivad pühendumist eesmärkidele ja vähendavad konfliktipotentsiaali. Isikutevaheline õiglus puudutab meie arusaama sellest, kui õiglaselt meisse suhtutakse. Isikutevaheline õiglus on üldise suhtlemiskultuuri küsimus. Nii jaotus-, protseduuri- kui ka isikutevahelise õigluse rikkumine tekitab haavatud õiglustunde, mis saab paljudel juhtudel konflikti aluseks. Me ei taha, et meisse suhtutakse ebaõiglaselt. Seetõttu loob haavatud õiglustunne negatiivse tundefooni. Selle kogemusega kaasnevad niisugused emotsioonid nagu süü, hirm, kurbus, viha ja abitus. Sellistes olukordades võib kujuneda tööandja ja töötaja konflikt. Ühed eeldavad pühendumist ja püüdlikkust, teised teevad nii vähe kui võimalik. Tajutud ebaõiglus on otseselt seotud suhete konfliktsusega. Kui suhted on konfliktideta, pööratakse õigluse küsimusele vähem tähelepanu. Kui aga suhted on pingelised, jälgitakse
annaabi.ee 
