tulnud oma last toitma. Sel ajal kui paks ja lakas perenaine last toidab ning vaigistab, seisab Varka, vaatab teda ja ootab, millal ta lpetab. Aga akende taga lheb hk juba siniseks, varjud ja roheline laik kahvatuvad mrgatavalt. Varsti on hommik. "Vta!" tleb perenaine oma srki rinna eest kinni npides. "Nutab. Teda on kurja silmaga vaadatud." Varka vtab lapse, paneb ta hlli ja hakkab jlle kiigutama. Roheline laik ning varjud kaovad vhehaaval, ja pole enam, kes ta phe roniks ning tema aju tumestaks. Kuid magada tahaks endiselt, hirmsasti tahaks! Varka paneb pea hlli servale ja kiigutab kogu kehaga, et unest jagu saada, kuid silmad vajuvad siiski kinni ja pea on raske. "Varka, pane ahi kdema!" kostab ukse tagant peremehe hl. Thendab, et on juba aeg les tusta ja tle asuda. Varka jtab hlli sinnapaika ja jookseb kuuri pletuspuid tooma. Tal on hea meel. Kui jooksed vi kid, siis ei tiku uni nii kangesti kallale kui istudes. Ta toob puud
vabaduse ja võrdsuse väärtusi. Viimatimainitud küsimuse arutamisel on ka niisugune täiendav eelis, et see aitab meil otsustada, kas Rousseau süsteem on säärane, mille rakendamist peaksime praktikas soovima. Kõigepealt siis, kuivõrd väljendab Rousseau politeia (polity) võrdsuse ideed? Üks viis, kuidas võrdsus tema argumendis mängu astus, oli mõtte kaudu, et kui kõik pole enamvähem ühevõrra jõukad, tekivad kildkonnad. See mitte ainult ei tumestaks hääletajate otsustusvõimet, vaid looks võibolla ka takistusi üldise tahte olemasolule sellise poliitika olemasolule, mis oleks võrdselt kõigi hääletajate huvides. Sest rikkad taotleksid niisugust seaduste kogumit, mis tooks neile erilist kasu, ning neil oleks raha ja mõju, et korraldada asju enesele soodsas suunas. Seega, nagu märkisime, eeldab Rousseau, et tõelise demokraatia eeltingimuseks on klassideta ühiskond. Kuid üldise tahte idee ise on veelgi egalitaarsem
Agnes magas rahulikult, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuvaid neitsilikke vorme täiesti ara varjata ei suutnud. Pehme viltkübara oli ta pea alla pannud, kuldsed juuksekiharad keerlesid puhtal, valgel otsaesisel; paled õhetasid une soojuselt, poollahtiste huulte vahelt läikis tumedasti sinakasvalge pärlirida; terve näo üle oli rahulik õnne ja süütuse kuma valatud. Gabrieli meelest oli, nagu teeks ,ta pattu, nagu tumestaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust, aga ta ei võinud parata, ta oli kui paigale kinni naelutatud. Kaua silmitses ta neitsilikku magajat ja tundis, kuidas viimane ärritus uhke rüütlipreili vastu ta südames sulas ja selle asemel imeline liigutus, suure õnne aimus ja suure valu kartus asus. See kallis varandus, mida helde ja ühtlasi tige saatus üürikeseks ajaks tema hoole alla oli usaldanud, otse tema käte vahele pannud -- see
annaabi.ee 
