pluus, selle juures tumesinine vest või jakk." • 1979. aastast hakkas Eesti üldhariduskoolides kehtima uus, teksariidest koolivorm. 1970. aastateks olid teksased muutunud noorte seas väga popiks ja nüüd otsustati teksariietus ka kooli lubada. Selle koolivormi iga jäi siiski väga lühikeseks. • Juba nelja aasta pärast tuli kasutusele uus, Eesti NSV viimane koolivorm. Poisid riietati taas tumesinisesse villasesse ülikonda, väikesed tüdrukud said endale samavärvilised volditud pihikseelikud, suuremad aga moodsad šotiruudulised seelikud. • Koolivormi üheks osaks oli vormimüts. Esialgu olid Eesti NSVs eri kooliastmete õpilaste mütsid ühesugused, erinedes vaid eraldusmärkide – triipude poolest. Hiljem seda muudeti: põhikoolis olid tüdrukutel ja poistel erinevad vormimütsid,
Selle koguse hind oli 250 000 krooni, aga kui nad oleks selle jõudnud ära lahjendada ja maha müüa, oleks nad teeninud miljon krooni kasumit. Kahjuks nii aga ei läinud ning noored pandi vangikongi. Tunnused, mille poolest võib raamatut pidada nüüdiskirjanduse teoseks. Teoses on kirjeldatud väga täpselt poiste riideid, mobiiltelefone, autosid, kodusid ja kõik muud, millest võib järeldada, et tegemist on nüüdiskirjandusega.("/...maja ees seisvasse E34 kerega tumesinisesse bemarisse istus."; "/...fototöötlusprogramm kooli arvutiklassis-tookord oli meil veel Photoshop 4.0.../"; "Telefon oli Ericsson 628. Must ja väikese antenniga."; "Rass võttis pastaka ja kirjutas lehe äärele kuupäeva. Oli neljapäev, 25. november aastal 1999.") Lisaks veel poiste släng ja tegevuspaigad ning kõik muu, millest raamat rääkis vihjas sellele sajandile.("Teeme bensuka kohe ära?"; Põrkame Ruslaniga kokku"; "Erit pask kets, suru lapp põhja, raisk."
Gabriel soovis neiule veidi kõikuva häälega rahulikku und ja läks küünist välja. Ukse taga heitis ta rohu sisse pikali, kindla nõuga mitte uinuda, vaid öö läbi valvata. Tema hingeline seisukord tegi selle nõu täitmise kergeks. Ta ei tundnud kõige vähematki väsimust, ta liikmed olid kerged, pea roosilisi mõtteid täis. Looduses valitses vaikus ja pimedus, miski asi ei seganud Gabrieli mõtete rida. Ta pani käed pea all risti ja vahtis üksisilmi tumesinisesse taevasse, kus tähed armsasti särasid. Gabriel ei näinud ühtegi tähte, tema silma eest libisesid viimaste päevade mälestused mööda. Kasvava rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi meelde, mis Agnest puudutasid, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata teisest otsast uuesti peale. Aeg-ajalt näis see õnn, Agnest oma ligidal, oma kaitse all teada, tema meelest arusaamatu, võimatu olevat; igakord pidi ta siis võitlema kange tahtmise vastu
seda näeb ema sussikest vaadeldes ja ta süda sulab nagu vaha tule käes. Kui aga laps on kadunud, muutuvad kõik need tuhanded rõõmsad, veetlevad ja õrnad kujutlused, mis tillukese 322 sussi ümber keerlevad, hirmsate kannatuste allikaks. Ilus tikitud sussike muutub piinariistaks, mis ema südant vahetpidamata närib. Küll väriseb veel endine südamekeel, mis asub väga sügavas ja on väga hell, kuid sellel ei mängi enam hell ingel, vaid kuri deemon. Ühel hommikul, kui maikuu päike tumesinisesse taevasse tõusis -- sellisel tagapõhjal armastas Garofalo * oma ristilt mahavõtmise pilte maalida -- kuulis Ro-land'i torni sulgunu Greve'i platsilt rataste põrinat, kapjade plaginat ja raua kolinat. See tungis vaid osaliselt ta teadvusse, ta kattis oma kõrvad juustega, et seda lärmi vähem kuulda oleks, ja silmitses põlvitades edasi elutut eset, mida ta niiviisi juba viisteistkümmend aastat oli jumaldanud. See sussike, nagu juba öeldud, oli kogu ta maailm
annaabi.ee 
