Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Merikotka noorlind on tunduvalt heledam vanalinnust, sulestikus on palju valgeid toone, mis vahelduvad tumedatega. Noore merikotka nokk on must, hiljem muutub järjest heledamaks, vahanahk ja jalad aga kollased. Toitumine: Merikotkas toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu leiab. Sööb peaaegu kõiki, kellest jõud üle käib. Eestis on peale veelindude (pardid, kajakad, pütid, kosklad, lauk) ja kalade (haug, latikas, koger, tuulehaug, ahven, angerjas)
Oliivides leiduvatel polüfenoolsetel ühenditel on ka inhibitoorne efekt mikroorganismidele, seda eriti piimhappebakteritele. Oliivide töötlus Kuna küpsed oliivid ei säili pikka aega, tuleb nad peale kogumist ja sorteerimist ööpäeva jooksul töötlejateni toimetada. Konserveerimiseks eelistatakse tavaliselt õlivaesemaid ja töötlusel oma viljakuju säilitavaid sorte. Hoidistada võib ka tooreid vilju, siis saadakse rohelised oliivid, mis on tumedatega võrreldes veidi teravama maitsega. Viljade küpsedes ja tumenedes suureneb oliivide õlisisaldus ja maitse muutub pehmemaks. Täisküpsete oliivide konserveerimisel saadakse tulemuseks mustad oliivid. Viljade kibeda maitse vähendamiseks leotatakse oliive kõigepealt leeliselahuses, milleks ammustel aegadel oli lihtsalt tuhavesi. NaOH hüdrolüüsib polüfenoolse oleuropeiini -(3-4-dihüdroksüfenüül)-etanooliks, oleosiid 11- metüülestriks ja oleosiidiks
1. RFA-meetod: preparaate inkubeeritakse 85ºC juures fosfaatpuhvris, värvitakse akridiinoranziga ja analüüsitakse fluorestsentsmikroskoobis. Punased kromosoomivöödid vahelduvad rohelistega. Akridiinoranz värvib üheahelalise DNA punaseks ja kaheahelalise roheliseks. 2. RHG-meetod: preparaate inkubeeritakse lühiajaliselt fosfaatpuhvris 85ºC juures ja värvitakse Giemsa värviga. Analüüsitakse tavalises mikroskoobis. Töötluse tulemusena vahelduvad heledad alad tumedatega. Heterokromatiini esiletoomine kromosoomides Kõrgematel organismidel moodustab struktuurne heterokromatiin umbes 10% genoomist ja jaotub karüotüübis kindla mustri järgi. Neid alasid saa kromosoomides esile tuua C-vöötide meetodil, töötlemisel restriktaasidevõi atikehadega või fluorestsentsanalüüsil. Kuna kõik need meetodid toovad sageli välja tsentromeeri piirkondades asuva heterokromatiini, siis nimetatakse vastavaid alasid ka C- vöötideks.
annaabi.ee 
