Vanaema! Vanaema! Oh jumal! Vanaema?... VANAEMA (hirmul). Ei tea, laps, ei tea! See ei olnud looma, see oli inimese hääl! MARI (kõige suuremas erutuses, tormab läve poole. Jõud lõpeb jalust, toetab uksepiida najale). Oh jumal, jumal!... (Kiljatades.) Margus! VANAEMA (värisedes ja lõdisedes). See ei olnud Marguse, see oli t e m a hääl! MARI (käsi ringutades). Halastaja jumal! Üle läve tõstavad Margus ja Jaanus käte peal TIINA, toovad tema sammsammult ette, tulevalguse poole. Tiina on närakates, metsik ja nälginud, endisest ilust ei ole enam midagi järel, ainult silmades on õnnelik sära. Tema käed on rinnus oleva haava peale surutud, ta väriseb ja lõdiseb, veri valgub põrandale. MARGUS (on Tiinale näkku vaadanud, südantlõhestavalt). Tiina! JAANUS (kohkunult, nagu Marguse hüüu vastukaja). Tiina! MARI (ahastades). Tema! Ikka tema! VANAEMA (ägades). Ma teadsin! Ma tundsin, ta oli lähedal!
kokku). Suve saabumise kohta öeldi, et lõolaul lõpeb, käole läheb odraokas kurku (enam ei kuku), vaiki jääb ka ööbik. Maagiliste toimingute põhiosa kuulub jaanilaupäevale. Nii on ka jaanitule süütamisega. Jaaniku paigutamine posti või ridva otsa on meil läänepoolsete kultuurimõjustuste tulemus, märkides päikese jõudmist oma kõrgseisu. Meie uskumustes ja ka jaanilauludes on jaanitulele siiski omistatud pigem puhastavat, tõrjemaagilist toimet. Tulevalguse ja suitsu mõju pidi ulatuma üle põldude ja heinamaade võimalikult kaugele. Laulusõnades manitseti kõiki nii vanu kui noori kokku tulema ja ka tuld hoidma, sest "säde kargab katusele, ebemed külavahele." Kes ei tule jaanitulele, sel kasvavad "odrad ohakased, kaerad kasteheinased". Lõuna-Eesti jaanilauludes on Jaan üleloomulik olend, karja- ning põlluõnne andja, kellele tuleb tuua sõira ja muud meelehead, siis jagub toitu nii karjale kui inimestele.
vaid oli valmis poega vaimudegi eest kaitsema. Kui juba tükil ajal enam ühtegi tonti näha ei olnud, astus Krõõt ise julgel sammul varemete 213 vahele, peitis end pimedasse nurka ja jäi kuulatama. Inimese hinge ei olnud kusagil näha, aga maa alt oli kauget, tumedat kõminat kuulda. Ettevaatlikult edasi ronides ja roomates leidis Krõõt, et kõmin ühe pool-lagunenud võlvialuse hakatuses kõige selgemini kuulda oli. Ta hakkas võlvialust mööda edasi kobama ja nägi varsti eemalt tulevalguse ktuma. Krõõt värises kui palavikus, aga uudishimu ja poja nägemise igatsus kihutasid teda edasi. Kõminat võis nüüd juba selgesti kui hulga inimeste koos rääkimist ara tunda. Korraga vaikis müdin ja siis hakkas sepp Villu tuntud hääl üksipäini kõnelema. Krõõt jäi seisma ja kuulas teravasti. «Meie, sakalaste vahel on kõik juba selge,» rääkis sepp kaugele kõlava häälega, «aga Järva
annaabi.ee 
