keskmik. Mõistliku valikuna näis ka teedeehitus kuna ma ei näe aega, millal peaks selles vallas töö otsa lõppema. Kui tekkis idee valida informaatika nägin kohe suure plussina tööjõu puudust IT-valdkonnas. Eriti kõrgetasemeliste tippspetsialistide hulgas. Aga siiski ei näinud ma end algselt informaatikuna, sest hakkasin oma oskustes kahtlema ma ei oska ju minimaalselgi kujul programmeerida. Kas saan ikka hakkama? Peale sõprade julgustust, et ma ju tulengi siia õppima, sai asi otsustatud. Kas siiani on kõik vastanud ootustele? Sellele on võrdlemisi raske vastata. Ma arvan, et on. Vaadates ainekava leiab aineid, mille võiks esmapilgul välja jätta kuid järelemõeldes võib igasugune infokild õiguse vallast enese huvide kaitsel igati abiks olla ning samuti ei jookse mööda külge maha oskus enda esitlemiseks nii kirjapildis kui ka kõnes. Rääkides õppetingimustest siis selle koha pealt ei ole midagi kriitilist öelda
Lastele rääkisin, nemad lohutasid, et ema, kindlasti leiad midagi. Naersime veel, et ju 17 maakas, kasvatan maheköögivilju venna põllu peal, kartul ja salatid olemas, moosid keedetud, nälga ei jää. Ma arvan, et nüüd on juba küll probleem. Mul pole selle haridusega midagi peale hakata, kuigi olen nii tohutult oma jõudu investeerinud. Küsitakse, kas teil on sellel ala töökogemust. Ei ole, sest ülikool seda ei anna. Nii tulengi neilt vestlustelt löntsis olekuga tagasi. Ja kui vaadata veel palganumbrit, mida neil töökohtadel pakutakse - viimati 4800 krooni-, siis tahaks öelda, et halloo, 48000 peaks selliste teadmiste eest saama. Rumalaim küsimus on, et kellena ja kus te end viie aasta pärast ette kujutate. Sa ei näe küsija sisse ja ei ole ettekujutust, mida pead vastama. Pärast kõiki neid motivatsioonikirjade hunnikuid, mis kõik põrkuvad vastu sedasama seina: teil ei ole
00 Männi parki. Mul on sinuga üks jutuajamine. Jätkub ...Cry// Kristel Kiisk 8 Sõnum: Kuule, tule kell 22.00 Männi parki. Mul on sinuga üks jutuajamine. Ei tea kes see veel on ? Ma arvan et ei lähe,pärast on mingi kahtlane, vägistaja nt. Midagist pole teha vaatan siis telekast õudukat. Mingi "Teksase Mootorsae Mõrvad". Rõve film. Mulle on tulnud uus sõnum. Tundmatult. Sõnum: Tuled juba ka vä ?? Et nagu see on tähtis ... Hui tulengi kuhugile!!!Ei tule võt ja kõik.Number on ka ju salastatud. *** Miks mulle keegi Kairest pole rääkinud. Nh jh eks siis lähen vaatama. Küsisisin siis met-õe käest kus asub Kaire Põld.Ta asus 3 korrusel 312 palatis. TA oli täie tervise juures kuid peab minema psühiaatri juurde oma probleemidest rääkima. Kui ma talt küsisin miks ta nii tegi vastas ta et poiss jättis maha. Järelikult see poiss ei vääri sind ,ning su pisaraid ega ka veeni lõikamist
pärast!" karjusin talle väga vihasena näkku. Järsku hakkas mees hingeldama ja toetus puule kiskudes enda kaelaauku paljamaks ja vabamaks, aga järsku jäi ta kangeks ja kukkus pikali maha. Mina puhkesin nutma. "Ta on surnud!" ütles üks mees selle teise mehe pulssi katsudes. "Kes te olete? Kas te olite ka selles lennukis, mis alla kukkus?" küsis üks töömeestest. "Jah, olen küll ja üks teine naine oli ka minuga. Ta on vist praegu indiaani külas. Sealt ma just tulengi. Ma põgenesin sealt. Seal oli väga kohutav!..." rääkisin väga kurvalt. Ma jutustasin kõigest, mis juhtus, isegi oma mõrvariandest. "Mõnes mõttes teil vedas. Kuna te jäite ellu selles traagilises õnnetuses, pääsesite külmast ja et see mees sealt indiaani külast päästis." Mehe jutu katkestasid hõiked. "Jasmiin! Jasmiin! Kus sa oled? Jasmiin!" hõikas keegi tuttava häälega. Lähemale jõudes tundsin ma ta ära. See oli mu kallis mees! "Andres! See oled sina! Oh Andres
annaabi.ee 
