Degas ei püüelnud erilise ilu poole, vaid kujutas ka inetuid nägusid ja poose, tihtipeale ilmneb ta töödes mingi sapine joon. Impressionism oma värvide ja varjundite, kõige hetkelise ja muutuva eelistamisega sobis peamiselt maalikunstile. Siiski leidus ka meister, kes püüdis impressionismi sobitada skulptuuriga. See oli prantslane Auguste Rodin (1840-1917). Rodin tõi skulptuuri näiliku viimistlematuse, lausa elavalt tukslevad kivi- või pronksipinnad ja nagu liigutuse pealt tabatud poosid. Teiselt poolt aga olid ta teoste tundelisus ja paatos võõrad impressionismile. Haarava monumendi lõi Rodin Calais' linna kangelaslikele kodanikele, kes Saja-aastase sõja ajal enda elu teiste linnakodanike eest ohverdasid. Impressionismil oli veel lühike järg voolu näol, mida nimetatakse neoimpressionismiks (neo = uus, seega uusimpressionism). Selle rajaja ning peaesindaja oli Georges Seurat (1859-1891)
tajumine- see on põhiline eripära. Ta on kõige targem inimene, sest ta ei tea arva teadvat seda, mida ta ei tea. Sokratesele on iseloomulik vestluses kaaslane pihtide vahele võtta. Ta ei seleta lahti oma vaatekohti. Sokrates rajab traditsiooni, mis jookseb läbi mõtlemise ajaloo: olulisem on sageli esitada värske, viljakas ja uut teed rajav küsimus kui otsida vastust mõnele vanale. Küsitavaks tegemine ja probleemide avamine tukslevad inimliku mõistmise südamikus. Sokratese surm Sokratese aupaiste saabub alles ta surma kaudu. Tema surm sünnitas dokumentaalsed ja poleemilist kirjandust. Surres oli ta 70-aastane. Oma surmapäeval vestleb Sokrates oma sõpradega surmast. Ta väidab, et tema tarkuseotsingud on parim ettevalmistus surmale. ,,Tõelisel filosoofil on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmutavam". Filosoofia on tugevam kui surm- see on osa Sokratese müüdist
neid tapamajja sisenedes vapustab seal avanev võigas vaatepilt. Rõõm on näha, kuidas Mesilaste valmi autor,25 olles sunnitud tunnistama inimese kaastundlikuks ja härdaks olevuseks, esitab vastava näite, loobudes sel puhul oma külmast ja väljapeetud stiilist. Ta pakub meile pateetilise pildi inimesest, kes ise hoonesse suletuna näeb, kuidas väljas metsloom rebib lapse ema käte vahelt, purustab oma mõrtsuklike hammastega haprad ihuliikmed ja kisub alles tukslevad elundid lapsukese rinnast välja. Kui kohutav ärevus haarab inimest, kes näeb pealt sündmust, mis temale isiklikult kuidagi korda ei lähe! Milliseid piinu tekitab temas see vaatepilt, kuna ta ei saa minestanud ema ega hingeheitva lapse heaks midagi ette võtta! Selline on puhas looduslik liigutus, mis eelneb igasugusele järelemõtlemisele; selline on loomuliku kaastunde jõud, millest isegi kõige väärastunumatel kommetel on raske
annaabi.ee 
