) (3:60) ja sünnib katastroof (2:44), jättes maha vaid rusud (2:182). Lännu kõik, mis hoiet seni hoole nink auga (1:44). Armu ei heida ta (2:46). Et maa päält kaop lust ja naar (1:49) jääb siiski eluraas (2:44). Ei ole emä süamele rõõmu saamist ei tule poig, ei temä tule (1:43). Rahutus. Ra-hu-tus (2:37). Rõõmus paar kaep mütsu veere alt nigu pääsukese kaarte alt (1:26). Kas tuuperast ma ole kurb (3:58)? Kurgussa miks kõrveteleb (2:143)? Süda veel taob ja tuksleb pea, õhku, õhku nii pisut (2:32)! Nii. Nüüd vait kõik jäi jälle. Vait (2:37). Võib hingata, puhata (2:37). Öö on ümber ja pimedus veelgi tihkub (2:125), öö pigimust (2:44), kõigi asjade üle langeb kui jäide (2:125). Üle sinu-minu maja (3:62). Ainsa ööga (2:162). Üle sinu-minu kodu (3:62). Om kurblik hengüs üle maa (1:36) Ja sina kauguses (2:37), kui sind haarama tõttan (2:89). Rühi ma su poole (3:60) oma lahtiste käte ja südamega (2:89).
Ma ei saanud aru kuidas sellest tema aru sai Võibolla oli selles tundekasvatuslik alge Et hakkasime kahekesi kodu mängima Ta ütles oota veidikene veel on väljas liiga valge Kui liivakasti ehitasin liivast sängi ma 4 PIKAD LINAD Me magame voodis ja pikad on linad See valendus hämaras kaugusse kaob Läbi uste ja saalide kui tuled sina Siis lina su jalge all tuksleb ja taob On uste ja saalide avatus pühapäev Ja linadel kehad ja patjadel pead Ja hämarad kaugusedkutsuvad üha ja plikad on kenad ja batjad on head Neil pikkadel linadel lõppu ei tule Neil hävingut haududes lõpeks sul taip Ja ennem sa kõnged ja ennem sa sured Kui lõpeb see pikkadest linadest vaip ARMASTUSE ALTARID Armastuse altarid, nad seisavad siin reas.
loeks vaid valitud palu, paremaid kohti, aga ei suuda, sest see pole tema elu, pole tema saatus olla pealiskaudne ja pinnapealne ning seetottu ka koikidele meeleparane. Ka siis, kui ema sureb, loeb Passi-poiss raamatut. Ema pole kunagi haige olnud, nuud on. Koik teised haigused, mida ta elu jooksul voinuks podeda, on muutunud vahiks. Passi-poiss istub voodi korval, hoiab uhe kaega ema katt, teisega keerab lehekulgi. Ema kasi tuksleb. Nii raagib ta pojaga ja poeg vastab. Suurema osa kahest tovenadalast istub Passi-poiss liikumatult toolil. Ta hoiab katt ka siis, kui see enam ei vasta. Kuid aeg- ajalt touseb ema jouetu kasi ootamatu jouga ohku, vahist soodud keha rapub krampides. Ema helistab kella! Kell on liiga suur ja raske, rank raputamine kuku tab keha voodist. Ema on kerge, raamatut kaest pane- mata tostab poeg ta voodisse tagasi. "See on liiga julm," utleb uksele ilmunud isa. "Ma tean kulI, et sa oma
" (Ravic Joanile) Lk 43 ,,Unustada. Missugune sõna! Tulvil õudust, troosti ja viirastuslikkust! Kes suudab elada, ilma et unustaks? Aga kes suudab küllalt unustada? Mälestuste slakk, mis südant rebestab. Alles siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada, oled vaba." (Ravic Joani imesilti ära visates) Lk 46 ,,Aga kui inimesel pole enam midagi püha, siis muutub talle kõik ühel inimlikumal viisil jälle pühaks. Ta hakkab austama seda pisikest elusädet, mis isegi vihmaussis tuksleb ja teda aeg-ajalt sunnib valguse poole roomama." (Ravic Eugenie'le) Lk 47 ,,Usk viib üpris kergesti fanatismini. Sellepärast ongi kõik usud nii palju verd valanud." /---/ ,,Tolerants on kahtluse tütar, Eugenie. Kas teie pole kogu oma usu juures minu vastu palju agressiivsem kui mina, kadunud uskumatu, teie vastu?" (Ravic Eugenie'le) Lk 51 ,,Solvamise vastu võis end kaitsta, kaastunde vastu mitte." (Ravic Veberi küllakutsest) Lk 61 ,,Nii mõndagi võib kuhugi paigale panna
kristlikust traditsioonist. Üheks põhjuseks on tema püüd sobitada omavahel dogma ning järjest lisanduv numinoosne inimkogemus. Nende kahe vahelist pingevälja kirjeldab Jung järgnevalt: ,,Dogma on alati paljude meelte ning sajandite tulemus ja vili, mis on puhastatud kõigist kõrvalekalletest, puudujääkidest ning vigadest, mis esinevad üksikisiku kogemuses. Kuid kõige selle juures on üksikkogemus kõigele puudusele vaatamata vahetu elu, soe punane veri, mis tuksleb tänases. See on tõeotsija jaoks veenvam kui parim traditsioon." (JUNG 1977:50) 55 Algselt on kogemused, mida tõlgendatakse ja klassifitseeritakse. Ka usutunnistus on Jungi sõnul algne usuline kogemus kodifitseeritud ning dogmatiseeritud kujul. (JUNG 1977:9) Jungi jaoks ei ole dogmad mingid lõplikud järelmid, vaid teatud arengu, üldistamiste ning
annaabi.ee 
