Las mind sinu juurde tulla, valge lill, mu valge lill! Läbi õhu, läbi mulla voogab laul ööviiulil. 5. KOKKUVÕTE Debora Vaarandi (1916-2007) alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: «Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.» Pargi sõnul oli Debora Vaarandi õnnelik inimene: ta jõudis oma pika elu jooksul kõik lõpule viia, jaksas näha nii paljut ja olla samas veel 90aastasena erakordselt hooliv. Oma olemuselt oli Debora niisama lihtne ja inimlik kui tema looming. Ta pilk oli täpne, sõna lihvitud. "Aeg-ajalt natuke kõhklev ja kahtlev... nagu kõik surelikud. Naisena enda lummavast ilust küll teadlik ja komplimentidega harjunud, aga päris
" Kirjutab Eesti Päevalehes Kaarel Kressa ([WWW] http://www.epl.ee/artikkel/327961). ([WWW]http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000066/049b4ef3-bc6d-4170-aa5c- e56ebd9c956f.jpg 20.05.2009) 3 Luuletaja elulugu "Läbielatud aastad sulavad tagasi vaadates ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad, ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." kirjutab Vaarandi oma elulooraamatus "Aastad ja päevad. Nooruse lugu"(2006). Debora Vaarandi (Trull) sündis 1.oktoobril 1916.aastal Võrus postiametniku tütrena. Tema lapsepõlv möödus vaestes oludes Tallinnas Dunkri tänaval ja Saaremaal Laimjalas. 2006.aastal ilmunud mälestusraamatus ,,Aastad ja päevad" meenutab ta viletsat eluaset Laimjala mõisa keldris, aga ka üldist ahistustunnet Saarema ühisgümnaasiumis õppides ([WWW]
Sander on nõus jääma Tiidule tänuvõlgu, see tähendab, et Tiit võib paluda tal teha ükskõik mida ning Sander peab selle täide viima. Enne seda laseb Sander Tiidul ,,Pisuhända" kõvasti muuta positiivsemaks ning, kuna jutu süzee oli sellest, et maainimesel sai maal istumisest kopp ette ning kolis linna, kirjutas Sander lõpule lisaks, et maakas kolis lõpuks ikkagi maale tagasi, kuna seal olla palju parem. Sisse kõnnib Laura. Sander kiirelt käsikirja peitma. (Silmab Piibelehte, tuksatab ja tõukab poolvalju üllatushüüde välja.) Piibeleht juhtub olema Laura salapärane päästja ööküll. Sander lendab klaase otsima. Mees ja naine räägivad omavahel algul veidi kohmetult ning ss saab selgust ka see, et tegelikult on ka Tiit Laurat tollest ajast saati tänava peal taga otsinud. Sander jõuab tagasi ning asutakse tähistama. (Eesriie.) TEINE VAATUS Laudadel ning mõnel istmel, ka sohval, üksikuid ,,Pisuhänna" raamatu ühekarvalisi eksemplare
annaabi.ee 
