Makepeace Thackeray, George Henry Lewis. Bront raamat sünnitas feministliku liikumise kirjanduses. Jane Eyre, nagu autorgi on väga tugev naisterahvas. Sellegipoolest ei suutnud Charlotte kauaks lahkuda kodulinnast, kuna ei tahtnud jätta üksinda vananevat ja haiget isa. Kui Charlotte alustas oma kolmanda raamatu, "Shirley", kirjutamist, olid kõik neli Bront'd elusad ning elasid koos pastoraadis; enne kui ta selle lõpetada jõudis, tuhmistas tööd tragöödia. Töö avaldati 1849. a. 1853. a. avaldati ka Charlotte'i "Villette", mis oli teemalt sarnane "Jane Eyre'i" ja "Shirley'ga"; tugeva, iseseisva naise võitlused ning tahe olla armastatud. l l Abielu ja surm Peale mitut kuud kirjavahetust, 29. juunil 1854 abiellus Charlotte Arthur'iga. Tema isa pidi nõustuma, et mees on tema tütre vääriline ning ta sai heaks kiidetud. Charlotte lühike, kuid õnnelik
vabastada vaid maksmisest keeldujate kangekaelne ja vihane vastuhakkamine. Kuningakotta hakkasid saabuma teated mässudest. Vastuhakud levisid. Henry otsustas siiski mitte mässajaid karistada ning see tema ehk päästiski, kuna sellise armulikkusega õnnestus tal taastada oma hea maine. Koletise sünd Aja möödudes pärast mitmeid läbikukkumisi hakkas Henryle omane võimukus kahanema. Kadus teadmine, et ta suudab olla kõigist ja kõigest üle. Kõik see tuhmistas Henryle loomupärast sära. Ta tõmbus eemale. Isegi jahipidamine muutus poliitikast olulisemaks. Kolmekümnendate keskpaika jõudev Henry hakkas aina rohkem sarnanema oma isaga. Nüüd hakkasid aga ilmnema hoopis teistsugused iseloomuomadused, mis takistasid Henryt taastada usk oma võimetesse ja pidurdasid teda tema ette kerkinud probleemide lahenduste otsimisel. Ta otsustas hakata kasutama täie rangusega kuninglikku võimutäiust, et saada oma tahtmist.Ta muutus kardetavaks. Henry isa oli
«Maksa ära, lontrus!» karjus edasi kihutav aadlimees oma teenrile, kes peremehe jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris. «Oh sa argpüks! närukael! vale-aadlik!» karjus d'Artagnan, omakorda teenrile järele joostes. Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt kümme sammu edasi jõudnud, hakkas tal kõrvus kumisema, silmade ees lõi pimedaks, mingi verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat, ise kisendades: «Argpüks, argpüks, argpüks!» «Ta on tõesti viimane argpüks,» pomises peremees d'Artagnani juurde astudes ja teda meelitamisega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga. «Jah, viimane argpüks,» ümises d'Artagnan. «Daam aga oli väga ilus.» «Missugune daam?» küsis peremees. «Mileedi,» kogeles d'Artagnan. Ja ta minestas uuesti.
annaabi.ee 
