Mina ja loodus
Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised
suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult
tehtud. Normaalsete inimeste keeles lilled, puud,
põõsad , ookeanid,
mäeahelikud ja
paljud muud asjad, mida oled ilmselt
õppinud esimesest klassist saatik. Loodus on
midagi, mil eta inimkonda ei oleks, sest kui ei oleks päikest, ei oleks valgust ja
taimed ei saaks fotosünteesida. Kui ei oleks hoovuseid, siis ei oleks ka kliima
erinevusi nii palju. Loodus on
paljudele tähtis, aga
minule hädavajalik. Aga miks ma
ei suuda loodusest hoiduda?
Minu jaoks on loodus eelkõige inimese poolt puutumata mets, sest seal on loodus
ise rajanud teed ja saab ise hakkama. Olen lapsest saati olnud looduslaps, sest olen
tegelikkuses kasvanud metsade keskel. Väiksena käisin tihti emaga metsas seenel
või ni sama jalutamas ja kindlasti ka teiste lastega kul i ja peitust mängimas.
Loomulikult oli ja on metsas toredam
kulli ja peitust mängida, sest seal on lihtsalt
rohkem peitmis võimalusi ja parem on põgeneda ka. Mäletan väga hästi kuidas
meile alati sõnad peale loeti.
Aeg lendab ja lendab, aga minu kirg metsa vastu pole vaibunud. Nüüd aastaid
hiljem, kui me kõik kes mängisime kunagi kodumetsades, oleme suureks saanud,
mõtlen ma tihti nendele hetkedele mis on olnud. Kõige rohkem meeldib mul e seda
teha, jalutades nende samade metsade vahel. Olen kurb, kui mul ei ole mõni õhtu
aega, et metsa
jalutama minna. Metsas tunnen ennast alati ni
rahulikult ja vabalt.
Minu süda murdub, kui näen et kuskil võetakse jäl e mets maha, aga samas ma
tean, et vahel on see looduse enda jaoks parim. Loodus on kindlasti asi, mis peab
olema tasakaalus. Ma usun, et ma tean, miks ma loodusest, eelkõige metsadest
hoiduda ei suuda. Ma lihtsalt
armastan metsa, sest armastan vabadust ja kindlasti
on vabaduse parim seletaja mets, kuhu inimesed pole ennast vahele seganud.
Kõik kommentaarid