südamest", hävitades kultuuripärandit. 1944. aasta septembris sai EKP ette Nikolai Karotamm. Nõukogude võimu kindlustudes kasvas järsult parteilaste arv, mis siiski jäi 5-8 korda väiksemast teistest liidumaadest. Loodeti, et suure sõja lõppedes on ka Nõukogude võim muutunud leebemaks, kuid okupatsioonivõimu taastamisega algasid ka arreteerimised. 40. aastate lõpus toimus märgatav pööre stalinismi poole, mis oli tingitud nii tugevnevast stalinismist NLis kui ka NL positsioonide tugevnemisest Eestis. Alanud stalinismilainega kaasnes ka muulaste massiline vool Eestisse ning üha ägenev propaganda. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Stalinistlik venestuspoliitika hõlmas eriti kultuuri, loomeinimesed langesid rünnaku alla, kritiseeriti haridussüsteemi ja hävitati õpikuid. 1946
Et kogu inglise maksumaksja raha ei läheks kolooniate kaitseks, tuli koloniaalomavalitsuste arvel tugevndada keskaparaati, mille abil kolonistidelt tulusid kätte saada. Kehtestati Siirupiseadus ja suhkuseadus, mis keelas välismasise rummi sisseveo ja kehtestas tolli siirupile, maksustas veini, siidi, kohvi ja rea muid kaupu. 1764. aasta jooksul kinnitas parlament veel Sularahaseaduse, Kuna koloonias toimis defitsiitkaubandus ja seal oli pidev nappus koguaeg tugevnevast valuutast, siis oli see seadus koloniaalmajandusele rängaks koormaks. 1765. aastal kehtestati ka Majutusseadus, mis kohustas kolooniaid varustama kuninglikku sõjaväge toidu ning barakkidega. ["Lühike Ameerika ajalugu" lk 61,62] -5- Sunniseadused Parlament kehtestas uued seadused, mida kolonistid kutsusid "Sunni -ehk talumatud seadused"
kirjutise, mis sakslaste hulgas suurt pahameelt tekitas. Nii olid J. Hurt ja C. R. Jakobson sattunud paratamatult ühte leeri, s.t ,,Eesti Postimehest" väljapoole. Nende vahel arenes tihe koostöö, kuigi vahepeal esines ka umbusaldust ja lahkhelisid. Koostöö oli seda vajalikum, et rahvuslikus liikumises oli suure vaimustuse järel tekkinud teatav seisak. ühelt poolt oli see tingitud halvenenud majanduslikust taustast, teisalt üldisest väsimusest ning sakslaste tugevnevast vastutöötamisest rahvuslikule 12 liikumisele. Eriti tuleb selles seoses mainida baltisaksa kirikutegelasi. Viimaseid püüdis ümber veenda J. Hurt, kuid paraku asjata. J. Hurta kimbutas peaaegu kogu tema tegevuse vältel aatelise ja targa, kuid mitte üleliia kavala poliitiku tavaline häda: mõistlikku teed otsides sattus ta erinevate leeride ühise tule alla. Käratsevatele radikaalidele jäi ta
annaabi.ee 
