NÄRVISÜSTEEM Närvisüsteem on kogu keha talitlust reguleeriv ja koordineeriv süsteem. 19.saj. alguses polnud veel teada, kas rakuteooria on rakendatav ka närvisüsteemi puhul. 1836.a. kirjeldas Jan Purkinje esmakordselt ajukoe rakke (kannavad praegu tema nime), 1865.a. kirjeldas Otto Deiters seljaaju suurt motoneuronit, eristades esmakordselt kahesuguseid jätkeid, harulisi dendriite kui protoplasma jätkeid ja harudeta tubulaarset aksonit kui telgsilindrit. Hispaania histoloog Santiago Ramon y Cajal tõestas aastatel 1888-1891, et iga närvirakk on eraldi tervik, signaal levib mööda närviraku jätkeid ja selle ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub nende kontaktipunktis. Wilhelm Waldeyer andis närvirakule nimetuse "neuron" 1891.a. Närvisüsteemi väikseim funktsionaalne ühik on neuron e. närvirakk. Neuron koosneb neuroni kehast, mis sisaldab kõiki raku elutegevuseks
3. Naha soojendamine soodustab, jahutamine pidurdab diureesi 4. Antidiureetiline hormoon (ADH) suurendab neerutuubulites vee tagasiimendumist verre. Hormooni puudus tekitab nn. magediabeeti polüuuria, madala tihedusega uriin 5. Insuliin puudulikkus viib hüperglükeemia ja glükosuuria tekkele, kujuneb polüuuria. 3) Vererõhu muutused päsmakeste kapillaarides Alkaloos (happe aluse tasakaal)- K+ JA HAPPE-ALUSTASAKAAL Alkaloos põhjustab hüpokaleemiat - stimuleerib K+ tubulaarset sekretsiooni - rakuvälises keskkonnas põhjustab K+ liikumise rakku ja selle vahetamise H+ vastu VATSAALKALOOS Mäletseja on hästi kohanenud vatsahapete puhverdamisega, vatsavedeliku puhvermahtuvus aluste suhtes on väike. Vatsa normaalne mikrofloora muutub proteiinirikka ratsiooni söötmisel, mis sisaldab tavaliselt ka rpohkelt mittevalgulist lämmastikku, eriti kergestiseeduvate süsivesikute vähesuse korral. Ülekaalu saavad koli- ja roisubakterid.
kartsinoomi ja teiste vähkkasvajate tekkele. Ohratoksiine, mis kujutavad endast seitset amiidsideme kaudu fenüülalaniiniga seotud isokumariini derivaati, toodavad Aspergillus ochraceus ja Penicillium verrucosum, mis saastavad otra, maisi, nisu, kaera, rukist, rohelisi kohviube, maapähkleid, veini, kakaod ja kuivatatud puuvilju. Katseloomadel on ohratoksiin A (OTA) põhjustanud ennekõike neerude proksimaalset tubulaarset lesiooni ja maksa degenereerumist. OTA toksilisus sõltub tugevasti loomaliigist. Nii on tema akuutne oraalne LD50 koeral 0,2 mg/kg, hiirtel aga 59 mg/kg. Otsene seos OTA suurte hulkade sissesöömise ja nefropaatia vahel on kindlalt tõestatud inimeste ja sigade korral Balkanimaades ning sigade korral Taanis ja USA-s. Nefrotoksiin OTA liigub söödateraviljast peamiselt sigade verre ja neerudesse, kuid teda võib leida ka looma lihasest, maksast ja rasvkoest
annaabi.ee 
