Nepi. Toidujaotamise senine kord kaotati, talupojad said loa müüa oma toodangu ülejääke. Seaduslikuks muutusid turg, erakaubandus ja väiketööstus. Riigivalitsemise vormiks jäi diktatuur. 1921-1922 näljahäda, abi USA-st ja Euroopast ehki venemaal oli läänevastane propaganda. 1922. a osales Venemaa majanduskonverentsil Genovas. Lääneriigid tahtsid Venemaad panna tagasi maksma revolutsioonieelseid võlgu ja hüvitama välismaalaste natsionaliseeritud vara. Venemaa keeldus. G. Tsitserin- välisasjade rahvakomissar. Kirjutas alla Rapallo lepingule(1922 16. Aprill)- Leping, millega taastasid Saksamaa ja Venemaa diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, loobudes täielikult vastastikest rahalistest nõudmistest. Venemaa ja saksamaa hakkasid lähenema, kuna tundsid, et Antant neid ahistab. Rap. Tähendas mõlemale läbimurret rahvusvahelisest isolatsioonist. Hakati tunnustama Nõuk. Valitsust ja sõlmiti kaubanduslikke sidemeid. Kuid Venmaa soovis siiski kapitalismi hävingut.
ehk teha interventsioon. Välispoliitika põhiprobleemiks oli tunnustuse saamine. Esimesena tunnistas Nõukogude Liitu de jure Eesti Vabariik Tartu Rahuga 02.02.1920. Eestile järgnesid Läti, Leedu ja Soome. 1922 Genovas toimus euroopa riikide konverents, kus taheti arutada arutada Euroopa olukorda peale Maailmasõda. Sinna kutsuti ka Nõukogude Venemaa delegatsioon - sellega tunnistati Nõukogude Venemaad de facto. Nõukogude Venemaa delegatsiooni juhtis NV välisminister Tsitserin. Kongressi põhiküsimuseks kujunes euroopa riikide nõudmised NV-lt laenude tagasisaamiseks, mida tsaar ja ajutine valitsus I maailmasõja ajal olid võtnud. NV väitis, et ei vastuta Tsaari võlgade eest ja nõudis hoopis ise euroopa riikidelt raha sõjakahjude katteks. Konverents kukkus läbi. Samal ajal Genova eeslinnas Rapallos sõlmiti leping NV ja Saksamaa vahel. Rapallo leping - Von Ratenau ja Tsitserin kirjutasid alla lepingule, milles mõlemad tunnustasid teineteist de jure
Adolf Joffe. Üsna iseseisvad ja tuntud parteitegelased olid ka Zinovjev, Kamenev ja Nikolai Buhharin (1888-1938). Stalinit peeti Lenini pooldajaks. Rahvakomissaride Nõukogu esimees 1917-1924 oli Lenin. Sõja ja laevastiku rahvakomissar 1918-1925 oli Lev Trotski, kellele ühtlasi allus Punaarmee ja kes seega omas nii kodusõja ajal kui järel väga suurt võimu. Välisasjade rahvakomissar 1918-1930 oli Georgi Tsitserin (1872-1936). Hariduse rahvakomissar 1917-1929 oli Anatoli Lunatsarski. Rahanduse rahvakomissar 1918-1922 oli Nikolai Krestinski. Seadusandlikuks võimuks oli Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee, mille esimees oli ühtlasi ka bolsevistliku Venemaa riigipea. 1917-1919 oli selleks esimeheks Lenini lähedane liitlane Jakov Sverdlov (1885-1918). Peale viimase ootamatut surma sai Kesktäitevkomitee esimeheks Mihhail Kalinin (1875-1946), Tallinnas töötanud ja eestlannaga abielus olev vana
annaabi.ee 
