kannatada (sagedamini 3-8 nädala vanused vasikad ja talled). Tsingi defitsiidi sümptomid on: söömuse vähenemine, noorloomadel aeglustub kasv. Emasloomadel on häiritud normaalsed sigimisfunktsioonid: suguküpsus hilineb, tiinusperiood pikeneb, järglased on väikese sünnimassiga. Isasloomadel aeglustub munandite arenemine, samuti spermatogenees, väheneb seksuaalne aktiivsus. Loomadel esineb immunsüsteemi häireid. Kestva tsingivaeguse korral loomad lahjuvad, esineb jäsemete toruluude kasvuhäireid; jäsemete lühenemine, kääbuskasv. Spetsiifilisteks tsingivaeguse sümptomiteks on naha ainevahetuse häireid (parakeratoos), mida esineb sagedamini sigadel: naha pinnale (alul reite sisekülgedele, edasi jalgadele, alakehale, kaela piirkonda) tekivad mõne millimeetrise läbimõõduga ketendavad kuivad korbad (iseloomulik on just kuivade korpade teke, mis kattuvad sarvestunud koorikuga)
Taimetoitlaste puhul suureneb risk vitamiin B12 puudujäägiks. B12 on vitamiin, mis aitab kaasa meie ainevahetusele, aitab toidu energiaks muundada ning toodab kehale eluks vajalikke punavereliblesid. Vitamiin B12 leidub peamiselt mereandides, munasaadustes ja piimas. Tsingipuudus Taimetoidu kasuks otsustades tuleks jälgida, et keha saaks piisavalt tsinki. Sarnaselt rauaga omastab keha tsinki paremini loomset päritolu toitudest, mistõttu on taimetoitlastel jällegi suurem risk tsingivaeguse all kannatada. Tsink on meie kehale oluline eelkõige raseduse ja imetamise ajal ning kasvuperioodil. Taimetoitlastel on soovitatav piisava tsingikoguse saamiseks süüa teraviljatooteid (näiteks on suure tsingisisaldusega nisukliid, täisterakaerahelbed, näkileib), seemneid, pähkleid ja kaunvilju. KALORAAŽ Terviseriskid saavad alguse taimetoitluse puhul madalast kaloraažist. Lihtsaim viis näiteks energiavaeguse ennetamiseks on pidada toitumispäevikut
miljardil inimesel. Selle põhjuseid on palju põllu- ja karjamaade tsingisisalduse vaesestumisest (mille tagajärjeks on üldkasutatavate toiduainete tsingisisalduse vähenemine) kuni tsingi omastamise häirete ja inimorganismi suurenenud tsingivajaduseni. Ühe või teise keemilise elemendi vaegust organismis nimetatakse hüpoelementoosiks ja selle alla kuuluvaid inimesi "riskigrupiks". Millist liiki on siis tsingivaeguse riskigrupp? Esiteks on nendeks inimesed, kelle toit sisaldab vähe tsinki. Üldreeglina on nende inimeste toidus vähe valku ja liiga palju süsivesikuid. Seejuures ei saa inimene vajalikku tsingikogust mitte materjaalsete probleemide tõttu, vaid oma söögiharjumuste tulemusena tsingivaeseid toiduaineid tarvitades, nagu vegetariaanlus, nälgimine jm. Nn. "tsempioniks" tsingisisalduse poolest toiduainete seas on austrite liha (150-400 mg 100 gr toidu kohta). Kahjuks sisaldub
annaabi.ee 
