Kolmas liin (triarii) koosnes veteranidest. Harva, kui nad lahingus osalema pidid. Pärast Gaius Marinust ei loetud sõdurite vanust Iga liin jagunes maniipuliteks. Iga maniipulit juhtis maniipuli vanim tsentuurio. Tsentuurio ehk sadakonna ülem Rooma armees. - Igal leegionil oli oma lipp ehk standard. Leegionid ehk raskejalaväe üksused moodustasid Rooma sõjaväe selgroo. Neid oli riigis korraga umbes 30e kanti, igaühes umbes 5500 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat (saja meheline üksus), läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit millest umbes 50 on tänapäevaks tuvastatud. Enamasti hoiti Leegione riigi piiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme, olles varasemas vabariigis vallutusretke jaoks loodud, kasutatud sõjakäikudes ja siis laiali saadetud. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion.
nimel mitmekordset palka võrreldes tavaliste leegionäridega. Linnakohordid hoidsid linnas korda. Tuletõrje koosnes seitsmest kohordist, igaühes 1000 meest. Tuletõrjes teenides võis Rooma kodakondsuse saada kuue aastaga, hiljem lausa kolme aasta teenistuse eest. Leegionid ehk raskejalaväeüksused moodustasid Rooma sõjaväe põhituumiku. Riigis korraga oli umbes 30 leegioni, igaühes 5000 6000 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat, läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit. Enamasti hoiti leegione riigipiiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion. Leegionitele omistati oma kotkaga vimpel mis lubas kujundada korpuse identiteeti ja aretas patriotismi, iga leegion tähistas piduliku festivaliga oma loomise aastapäeva.
Linnakohordid teenisid politseiväena ja hoidsid linnas korda. Tuletõrjesalgad (vigiles) loodi 6 AD ja olid alguses paramilitaarne vägi. Vigiles koosnes seitsmest kohordist, igaühes 1000 meest. Tuletõrjes teenides võis Rooma kodakondsuse saada kuue aastaga, hiljem lausa kolme aasta teenistuse eest. Leegionid ehk raskejalaväe üksused moodustasid Rooma sõjaväe selgroo. Neid oli riigis korraga umbes 30e kanti, igaühes umbes 5500 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat (saja meheline üksus), läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit millest umbes 50 on tänapäevaks tuvastatud. Enamasti hoiti Leegione riigi piiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme, olles varasemas vabariigis vallutusretke jaoks loodud, kasutatud sõjakäikudes ja siis laiali saadetud. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion
Tavalised kohordid koosnesid 6 tsentuuriast ja eliitkohort (mida nimetati esimeseks kohordiks) 5 maniipulist. Eliitkohorti juhtis kõige vanem ja kogenum sõdur, keda kutsuti esimeseks odaks (centurio primus pilus). Tema oli ka vastutav vägede igapäevaelu juhtimise eest. Rännakrivis said tsentuuriod ratsutada hobuste seljas ja distsipliini hoidmiseks sõdureid ka sauaga peksta. Igas tsentuurios oli ka optiod, kes said tsentuuriodeks pärast eelmise tsentuurio surma või erruminekut. Kaks tsentuuriat moodustasid 1 maniipuli. 10 kontuberniat moodustasid 1 tsentuuria. 1 kontubernium koosnes 8 mehest. Leegioni juhtis legaat e. kindral, kes oli ümbritsetud 6 sõjatribuunist. Legaat oli ametis umbes 3 kuni 4 aastat see oli ettevalmistus provintsi juhtimiseks. (Cavazzi 2012) 1.3. Taktika Testudo (lisa 6) on tüüpiline kaitsetaktika, kus leegionärid hoiavad oma kilpe peakohal, välja arvatud need, kes esimestes ridades on, luues nii koorikulaadse kaitse, mis kaitseb neid eest või
annaabi.ee 
