ületanud 2,2 miljardi inimese piiri. (1) Need numbrid on väga suured ning kui internetis on rohkem inimesi, tekib sinna kasutajate läbi ka rohkem infot. Väga raske on kontrollida, mida inimesed üles laevad, kellega räägivad jne. Siit tekib jällegi internetisõbral küsimus, et miks peaks kellelgi üldse vaja teada olema, mida ta internetis teeb või kellega räägib? Inimestevahelist info liikumist ja selle kontrollimist ja/või tõkestamist nimetatakse tsenseerimiseks. Tsensuuri vajaduse üle on vaieldud väga palju, on meeletult erinevaid arvamusi, kuid väga vähe leidub neid, kes arvavad, et seda üldse vaja ei oleks. Kas tsensuur on meile vajalik ning kui kõrgel tasemel peaksid riigid kontrollima interneti tsenseeritust? Internetitsensuurist üldiselt Internetitsensuur on üks suur keeldude ja piirangute süsteem, mida kasutatakse selleks, et tõkestada teatud info jõudmist inimesteni
3. Määratlused mille järgi on pornograafia teatud materjal, mis kujutab inimest ainult seksuaalse olendina (või seksobjektidena) st. muud karakteristikud jäetakse alandab ta mõistuseta olevuse tasemele“. 2. Kui (õnnestub näidata), et kunstiteosel on moraalselt halb moraalne mõju, siis saab seda pidada kaalutluseks kunstiteose: tsenseerimiseks, keelamiseks, kõrvale. tsoneerimiseks, kunstniku vangistamiseks, kunsti toetamise lõpetamiseks. Samas leidub palju neidki, kes toonitavad kunsti moraalset jõudu, väärtust jms. 3.Moraalne kujutlusvõime. Kunsti eetilisus 44. Iseloomustage pornograafia ja erootika erinevust (Kontula järgi, vt õppekirjandust). Pornos on alati olnud ja on ka praegu küsimus seksuaalseid seiku kujutavates toodetes, millel on
juhtimise ja kontrolli. Nii keelatud materjalide loetelu kui ka mittesalajaste väljaannete trükkimise eeskirjad olid kättesaadavad vaid kitsale ametnikeringile, seega teadsid ajakirjanikud, kirjanikud jt, kes tegelesid avaliku info levitamisega, vaid kogemuse põhjal, mis läheb läbi ja mis mitte. Salastamise eesmärk oligi luua ebakindlust, ebamäärasust ja hirmu, et tugevdada enesetsensuuri ja kuulekust. Sellepärast võis toimetajatöödki pidada üldisemas mõttes tsenseerimiseks, kuna asjatult riskida ei tahetud. (Lauk 2007). Leebema tsensuuri tingimustes oli näha, kuidas kultuuriajakirjad püüdsid avaldada julgemalt ühiskonnakriitilisi seisukohti. Kultuuriajakirjandusest kujunes omamoodi poliitilise avalikkuse aseaine, kus kultuurisündmused kodeeriti ümber sõnumiteks tegelikkuse kohta. Tsensuur provotseeris peitusemängu tsensori ja toimetaja, autori, ajakirjaniku vahel. Tulemuseks oli nn ridade vahele kirjutamine, kus tegelik sõnum peideti osavalt
annaabi.ee 
