mõned lühijutud, följetonide sari ,,Ühe päevavarga kepijoonistused" jms. Eri raamatutena jõudis lugejateni ,,Töömehe tütar" (1887. aastal). Sama aasta sügisel asus Vilde Tartusse, kavatsusega saada ajalehe toimetajaks ning väljaandjaks. Küsimuses oli Tartu ajalehe ,,Postimees" omandamine, mis esimese Eesti ajalehena hakkas ilmuma kolm korda nädalas. Väljaandja Karl August Hermanni ja Eduard Vilde vahel sõlmiti vastav leping, kuid kontrollija J. Truusmann andis Vilde kohta eitava iseloomustuse, mistõttu Trükiasjade Peavalitsuselt ei saadud nõusolekut. Kuni aga asjaajamine valitsusasutuste vahel käimas oli, toimetas Eduard Vilde tegelikult ,,Postimeest" viis kuud, 1887. aasta lõpust kuni järgmise aasta maini. Need kuud oli tema ajakirjanduslikus tegevuses kõige vastutusrikkamad. Vildel tuli organiseerida esimene nädalalehest suurem Eesti ajaleht, tuli hankida ulatuslikumalt kaastööd ning luua suurem kirjasaatjate võrk
Erialased lähiajaloo käsitlused Omaette rühma vene Baltikumi ajaloo teemadel kirjutanud autoritest moodustavad õigeusu vaimulikud, kroonuasutuste ametnikud ja koolitegelased, kes eeskätt oma eriala aktuaalseid küsimusi käsitledes andsid sellest ajaloolise ülevaate, olgu selleks siis kiriku-ja usu, talurahva-, omavalitsus või haridusküsimused. Agraarküsimust uurisid Ivan Lutsitski, V. Vladislavlev, Nikolai Bordonos. Õigeusu ajalugu uurisid I.S.Listovski, I.Beljajev, Jüri Truusmann. Viimane lõeptas Peterburi Vaimuliku Akadeemia kirikuajaloo osakonna magistriväitekirjaga Liivimaa ristiusustamisest. Võttis kokku kõik, mis tolleks ajaks oli Liivimaa ristiusustamise kohta kirjutatud. Üleküllustatud faktidega. Ka Aleksander Värat, Lihula preester kirjutas Balti oludest. Kooliajaloo küsimused. Suunad 1) venestuspoliitika järjekindel õigustamine 2) liberaalne suund Kirjeldused eestlastest. Valdavalt on kirjeldused positiivsed
Russow (aastani 1863) ning selles lehes käsitleti talurahva- ja seisuste küsimusi aadli jaoks üsna ebameeldivast lähtepunktist, mistõttu baltisaksa aadel hakkas toimetusele survet avaldama, nõudes veel ühe järelvalveorgani loomist tsensuuri kõrvale. See sundis Russowi lahkuma, toimetaja Greiffenhagen läks kompromissidele. Tsensuur Tsensuur sajandivahetusel ja 20. sajandi alguses Sajandivahetuse eel olid tsensoreiks Jüri Truusmann Tallinnas (kes tõkestas noore E. Vilde tee Postimehe toimetajaks saamisel T nimetas Vildet poolharitlaseks, toimetajatööks täiesti ebasobivaks, kes katsub eestlaste hulgas tekitada passiivset opositsiooni seoses valitsuse sammudega Baltimail) ja Jaan Jõgever Tartus (kes sai Ado Grenzsteini ja Jaan Tõnissoni omavahelist konkurentsi omal nahal tunda). 1905. aasta oktoobrimanifest kaotas eeltsensuuri ja laiendas väljendusvabaduse
annaabi.ee 
