sellest, et pekingi ooper kujunes välja tõepoolest Pekingis, kuid see ei ole tegelikult ooper, ballett ega draamaetendus, vaid nende ainulaadne sulam. Ajalooliselt tekkis selline muusikaline draama tegelikult 16 sajandil. Pekingi ooper kasutab kõiki lavalisi väljendusvahendeid: laulu, tantsu, pillimängu, akrobaatikat ja deklematsiooni. Ooperi orkestris on 7-8 muusikut. Dirigenti ei ole- tema töö teeb ära trummimängija. Tegelaskujud jagunevad neljaks, mis erinevad üksteisest välimuse, iseloomu ja vanuse poolest.: sheng on positiivne meeskangelane, dan naistegelane, chou veiderdaja koomik, jing mees, kelle iseloomuomadused määratakse näogrimmi värviga. Pillid: Sheng - suuorel, mille korpus valmistatakse õõnestatud kõrvitsast ja millesse on vertikaalselt asetatud 12-24 keelega varustatud bambustoru, õhk puhutakse pilli sisse kõvera toru kaudu. Er-hu- viiulitaoline 2-keeleline pill.
Varem oli kombeks, et kõiki rolle, ka naiste osasid, etendasid mehed. ● Pekingi ooperis on see täiesti tavaline nähtus, et näitlejad etenduse ajal ennast publikule tutvustavad ja nendega vestlevad. ● Näitlejad puudutavad üksteist ● Esimesest hetkest on karakter selge, ei ole läänelikku karakteri tasahaaval avanemist või kulgu. ● Laval on näitleja individuaalne töö, lavastaja puudub ● Ooperi orkestris on 7-8 muusikut. Dirigent puudub, teda asendab trummimängija. ● Löökriistad määravad ka näitlejate tegevuse- kui lavale astub näiteks tähtis isik, siis kõlavad suure gongi aeglased löögid, teenija tulekul mängitakse väikesel gongil kiiresti. Keel- ja puhkpillid saadavad laule ja esitavad vahemänge. ● Kandsid gao xue - platvormjalanõud ● Samatähenduslikku žesti näitab iga karakter omamoodi ● Keerukas akrobaatika ● Kostüümid värvikad ● Keerukas grimm Kasutatud kirjandus Britannica. Bunraku. https://www.britannica
Ling-Luni poolt. Bambustoru, kuhu mahtus 100 identsed hirsitera, andis f1. Muusika oli tavaliselt ühehäälne, meloodiat võis toetada burdoon meloodiaga katkematult kaasa helisev basshääl. Hiina kuulsaim filosoof Kong Fuzi väitis: ,,Kui tahad teada, kuidas valitsetakse maad ja milline on selle kultuur, kuula selle maa muusikat." Hiina vanasõna ütleb: ,,Sõnad võivad petta, inimesed võivad valetada, aga muusika mitte kunagi." Teateer: Dirigendi rolli täitis trummimängija. Löökriistad saatsid lavalist liikumist, keel- ja puhkpillid olid laulusaateks ja vahemänguks. Lauldi kõrge nasaalse häälega. Igal karakteril oli oma tämber. Õukonnas tegutses oma orkester. Aaria Soololaul, ühe tegelase(näitleja) esitus. Laulja laulab aariat, kui tema tundeseisund on jõudnud kulminatsiooni. Annab orkestrile märku ääle kõrgendamise või sõna pikendamisega. Trummid Gong(kõige tähtsam), king, kellad, taldrikud,
Surmal ripub ksülofon nööri otsas põiki kaelas. Väike trumm Väikese trummi üks varajane variant oli 12. sajandil Prantsuse tabor. See oli väike kerge silindertrumm, mis kinnitati rinnale või vasakule käsivarrele. Taboreid, mille rütmi järgi tantsiti, lõid pillimehed, kes samal ajal mängisid ka kolme sõrmeavaga vilepilli. Väikest trummi nimetatakse inglise keeles külgtrummiks tema koha järgi sõjaväeorkestris. See rippus õlal ja asus teatud nurga all trummimängija küljel. Väike trumm tuli sõjaväeorkestris moodi 18. sajandi lõpul, kui Euroopas muutusid populaarseks nn. janitsaribändid, kes matkisid türgi sultanite ihukaitsjate pillimängu. Suur trumm Tänapäeva orkestri suur trumm on 14. sajandi Türgi davuli järeltulija. Davul jõudis Euroopasse 18. sajandil koos muude janitsaripillidega ning seda mängiti kahe erineva kepiga. Üks oli raske lusikakujuline nui ja teine kerge kepp. Duvalit mängivad ka praegu koos salmeiga Istanbuli
õppima 6-aastaselt, kuid see pill ei huvitanud teda. Pisut paremini edenesid klaveritunnid Eva Raudkats-Noormaa ja Ülo Topmani juures. 1913 sai ta konkursiga sisse Tallinna Peetri Reaal- kooli ja kui see viis aastat hiljem jagunes Tallinna I Reaalkooliks ja Saksa Poeglaste Güm- naasiumiks, jäi K. Strobel viimasesse. Pärast kooli lõpetamist 1923 siirdus ta Karlsruhe ülikooli keemiat õppima, kuid õpingud jäid pooleli – muusika kutse oli tugevam. Kuidas temast just trummimängija sai, sellest räägib ta oma oma elulookassetil: “Mina vahe- tasin viiuli trummide vastu. Nimelt oli minu isa ostnud sügisel 3 terve puhkpilliorkestri pillide komplekti ühelt Saksa sõjaväeorkestrilt, mis Saksamaal alanud revolutsiooni pärast koju sõitis. Sealt sain suure ja väikese trummi, kaks timpanit (neid ma hakkasin kasutama alles 1931. aastast peale oma orkestris). Suure trummi löökjala konstrueeris mulle Kristali muusikaäri.
annaabi.ee 
