Hommikul lahkusid Weasleyd, Harry ning Hermione koju, kus neid ootas murelik proua Weasley. Ta oli lehest lugenud hirmsast vahejuhtumist lendluudpallimatsi ajal ja oli arvanud, et nad kõik on juba surnud. Härra Weasley suundus otsejoones tööle, et abistada ministeeriumi töötajaid müsteeriumi lahendamisel. Ülejäänud läksid magama, sest seljataga oli unetu ja seikluslik öö. Järgmisel hommikul ärkas Harry üles, tundes õhus vaheajalõpu rusuvust. Vihm trummeldas ikka veel vastu aknaid, kui Harry teksad ja pulloveri selga tõmbas (koolirüüd panevad õpilased selga alles Sigatüüka ekspressis). Bill ja Charlie otsustasid tulla teisi rongi peale saatma, kuid Percy vabandas ja ütles, et peab tööd tegema. Proua Weasley oli küla postkontoris katsunud jõudu telefoniga ja tellinud kolm tavalist mugutaksot, mis nad Londonisse viiks. Reis oli ebamugav, sest nad olid kohvrite vahele tagaistmele surutud. Nad läksid King´s Crossi jaama juures
» Kartes, et kuningas oma otsust muudab, tormas ta ukse poole, mille Tristan üpris vastumeelselt avas. ühes temaga väljusid ka vahid, tõugates teda takka rusikatega,' mida Gringoire kannatlikult talus nagu kunagi tõeline filosoof. Kuninga hea tuju, mis sai alguse mässuteatest pa-leefoogti vastu, avaldus kõiges. Haruldane armulikkus oli üks selle tunnuseid ja mitte väike. Tristan 1'Hermite vaatas oma nurgast pahura näoga nagu koer, kellele konti näidati, aga kätte ei antud. Vahepeal trummeldas kuningas rõõmsalt vastu tooli käetuge Pont-Audemeri marssi. Ta oli kinnise loomuga, kuid muret oskas ta palju paremini varjata kui rõõmu. 435 Vahel läksid ta rõõmu välised avaldused hea teate puhul väga kaugele: nii lubas ta Charles Südi surma puhul annetada hõbedase eesvõre Saint-Martin-de-Tours'i kloostri altarile ja oma troonileastumisel unustas ta anda korraldusi oma isa matmiseks. «Aga majesteet!» hüüdis äkki Jacques Coictier. «Kuidas on lugu selle ägeda
Ikka harjutas ta oma lihaseid, olgu klassis, magamistoas, koridoris või väljas: tõstis toole, laudu ja inimesi, tegi kehalisi harjutusi põrandal, toolidel, laudadel, vooditel, redelipulkadel, ühesõnaga igal pool, kus võis tõsta, rippuda, balansseerida. Sagedasti võis teda näha mööda tuba käimas, üks käsi kangelt kõverasse tõmmatud, kuna teise käe rusikas kõverdatud käe muskleid tagus. Või ta ajas endal rinna ette õieli ja trummeldas kahe rusikaga oma rinnalihaseid, neid lootes nõnda teha tugevamaks ja vastupanevamaks. ,,Sikk pinnib", ütlesid teised. Ikka seadis ta kusagil kahte tooli või teisi asju kõrvuti parajasse kaugusse, et nende vahel ,,pumbata" -- kätele toetudes end üles tõsta ja alla lasta. Sikk aina ,,sikutas", nagu mõned naljatasid, isegi siis, kui Vainukägu suure häälega luges uut testamenti või laulis lauluraamatust. Niisugused olid Indreku lähemad naabrid