Elu tundub kui kukerpallitus, Et kui ei jaksa enam, on ots... Muidugi, ots tuleb kunagi kõigele, Nurgas nutmise aeg on ees; Seni püüan ma eluga võimeldes Suutmatust edasi lükata veel. Keegi ei näe minu südamesse... Päevi on palju, mil tundsin end kibedalt, Võimust võtsid kui kurbus ja äng; Ega siis kõik saa kulgeda libedalt Elu ei ole ju ometi mäng. Valusid proovinud olen ma varjata, Endal ja teistelgi kergem on nii; Mis sest, et mu lõbusus saanud on sarjata, Trotsivalt naerma jään... lõpuni... Sest Ma ei taha, et nähtaks mu südamesse.9 Epiteet: puudub Isikustamine: puudub Metafoor: trotsivalt naerma Kordus: südamesse nägeminine Võrdlus: elu kui kukerpallitus Sisu: autor ei taha, et inimesed näeksid tema kurbust, aga samas teab, et keegi ei tea tema rõõme ka 9 Virve Osila ,,Varjus" Lk. 92 12
artaud'liku julmuseteatri jooni. ''Teater teatris''- tehnika abil loob ta reaalsuse mitmekordseid peegeldusi: iseenesest teatraalne tegelikkus peegeldub mängus, milles omakorda eristub tõelisuse ja mängu tasand jne. Sageli on tegelasteks ühiskonnast välja tõugatud või allasurutud inimesed, mis toob näidendisse võimu motiivi (1, 353). Genet on täiesti ainulaadne kirjanik, kes liikus oma üksildast rada läbi prantsuse kirjanduselu sama tavaarusaami trotsivalt, kui ta elas oma äärmustesse kalduvat elu. Tema ema jättis ta lastekodusse ning kasuvanemad nimetasid teda vargaks (4, 122) Tema esimene teos oli romaan Notre-Dame des fleurs (1944), mille ta kirjutas vanglas pliiatsiga jõupaberile, kus ta pani ühtlasi kirja ka oma autobiograafia ,,Varga päevik" (Le Journal du voleur, 1949) (4, 122). Tema teemad olid tihti jäledad, kuid tema proosa kaunidus on hoolikalt valitud ,,räigele" sisule vastukaaluks (4, 122).
Templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli, Külvatagu teise roose, palme, luuletajad loogu teisi salme üks on kindel: mõttele, mis vaene, paradiiski tundub kehv ning paene, kuna vabad vaimud igatahes pärleid leiavad ka viimses pahes. Halli argiilma suhtud Betti Alver nooruslikult trotsivalt: ,,Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus - / kõigesse, mis väär ja ohtlik, / kiindub kirglikult mu loomus" (,,Selle ilma igav kainus"). Uusi värve tõi ,,Tuli ja tolm" eesti armastuslüürikasse, mida kümnendi keskel viljeldi väga vähe. Betti Alver eelistas vihjavat, muude motiividega põimuvat käsitlust, nagu luuletuses ,,Kes poleks näinud häda, mille raskus", ,,Ühele hullule" ja ,,Nõid".
annaabi.ee 
