väikesed inimesed vestlevad teistest inimestest. (Arvatavasti) · Julgeda -- tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune. Mitte julgeda -- tähendab kaotada elu. · Oleme tilisevad kuljused mastide vahel,hõiskaval narridelaeval,laeval, mis kihutab hukku. (Luuletus "Neli etüüdi") · Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks. (Luuletus "Neli etüüdi") · Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe. Enamasti lepime lähimaga. Enamasti lepime lühimaga. Enamasti lepime tühimikuga. (Luuletus: "Olematus võiks ju ka olemata olla") · Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus -- ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu
Surm eesti kirjanduses Surmale mõeldes meenusid minule esimesena Artur Alliksaare tuntud luuleread ,,Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks..." Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja surmal on igale ühele neist isemoodi tähendus ja seetõttu on seda raske üheselt defineerida. Surm iseenesest on juba ülimalt mitmekülgne nähtus olles ajatu ja paratamatu, üheaegselt nii kauge kui ka aktuaalne, midagi, mille üle meil puudub kontroll ja millest pole pääsu meil kellelgi. Inimesed on õnnistatud eluga teadmatuses iseendi ja lähedaste surma täpse hetke saabumisest. Surma, millega puutume kokku tegelikult juba üsna
Keegi käib tumedal taeval ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku. Mai 1964 3. Peadki ma tõstma ei julgund. Kuu oli kõlisev hõbe. Silmad pooleldi sulgund, astusid piki jõge. Astusid rahutul rühil, hoogavas rusutu-rutus. Loomiseelne ja tühi viirastus maailm su nutus: naerude ähvardav seostus, naljade paljastav paljus, ja sinu pisarais eostus valguse võrratu valjus. 4. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma, et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. Õhtute kollane tolm Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
kehtestatud piirangute ja nürimeelse kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. Luuletaja hoiak on romantiline, ta püüab haarata hetkest kõike. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. ("Neli etüüdi") Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
annaabi.ee 
