Külas peeti Hundva ja Enriku isa pulmi. Enrik küsis Hundvalt nõu, kuidas öelda lahti inimlikust moraalist ning hakata libahundiks, olla vaba. Enrikust sai libahunt, kes tormas mööda soid ja metsi õnnelikuna. Hundva hakkas koos Enrikuga vabalt ringi jooksma, kuid aelemine ei meeldinud Enriku isale ning ta nuhtles Hundvat. See ei hoidnud Hundvat tagasi ning vallatlemine soodes jätkus kuni Enriku isa tulistas Hundva pihta. Enrik täitus meeletu kurbuse ja trotsiga ning ulgus üle soode, kutsudes üles teisi hundipoegu mässama küla eluviiside vastu. 2. Gailiti novell ,,Libahunt" on toskaana stiilis novell. Novelli tegevustik järjest kasvab ning muutub põnevamaks kuni viimases lõigus toimub ootamatu muutus. Esmalt jääb mulje, et novell tõesti lõppeb õnneliku armuloona, milles Enrik ja Hundva jäävad elu lõpuni jooksma armununa mööda soid, kuid romantilise meeleolu lõhub Enriku isa, kes tulistab Hundva
austreid söönud. Käo Paul- kidase jutuga mees, kelle on mõistus ka võrdlemisi kinnine. Pauli ja Aiaste vahel käis alati võitlus, et kumb parem on. Paul vaatab alati mehe kaela peale. Kui see tema arust täismehe mõõdu välja annab, siis alles tasub temaga tegemist teha. Kui ei, siis kuuleb ta peatselt Paulilt nii mõndagi halvustavalt. Pauli silmis on Taavet hale kergats, mingit pilli puhuv hampelmann. Paul teeb tööd vihase lõbuga, trotsiga, nagu keegi veel ei usuks, et ta on suuteline tugevaks, tõeliseks tööks. Töö ei paku isegi noores eas talle rõõmu, selle taga seisab sund. Ainult tüdruku lähedus paneb ta kiiremini liikuma, et ennast natuke paremas valguses näidata. Jakob Lusiksepp- rahulik elurõõmus mees, kes on karsklane. Ta on ümara näoga ning jändrik.Ta on rehepeksugarnituuri masinist. Ta on küll karsklane aga piipu tõmbab siiski. Ta arvab, et inimesel peab elus paar pisikest rõõmu olema
"ei!" öelda? Nad lubavad, kui peaksid last keelama, annavad andeks, kui peaksid last karistama, lasevad teha, kui peaksid last takistama. Nad tahavad lapsele head, aga valivad valed vahendid. Nad juhinduvad hetkeajedest, mitte aga kainest mõistusest ja järelemõtlemisest. Selle asemel, et last juhtida, lasevad nad lapsel end türanniseerida kas vasturääkimisega, isemeelsusega, trotsiga või ka palvetega, meelitustega ja pisaratega. Kas tunnete lapsi, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis, keda imetletakse, kes nõuavad oma tahte kohest täitmist, segavad vahele ja ei vastuta mitte millegi eest? Need lapsed jäävad elus hätta, selgitatakse raamatus "Millal saab küllalt?" (2008). Lapsepõlves poputamist kogenud lastel puuduvad mitmed elementaarsed oskused, sest neil ei lastud midagi ise teha, nende eest tehti kõik ära. Nad on hädas, kui satuvad olukorda, kus ei
annaabi.ee 
