Ta tundis hästi ajalugu, rääkis prantsuse, saksa ja inglise keelt. On öeldud, et tema inglise keel oli olnud nii hea, et teda oleks võinud vabalt pidada inglise härrasmeheks. Nikolai huvitus vene kirjandusest ja muusikast. 16-aastaselt kohtus ta noore Hesseni printsessi Alixiga. Pärast seda tõotas ta endale, et abiellub temaga, minnes nii vastu vanemate soovile, kes tegid talle ettepaneku abielluda prantsuse printsessiga. Abielu, troonimine ja perekond Nikolai kihlus Hesseni printsessi Victoria Alix Helena Louise Beatricega 1894. aasta aprillis. Alix võttis omaks õigeusu ja vene nime Aleksandra Fjodorovna. 1894. aastal suri Aleksander III, keda arvati veel troonil olevat vähemalt 20 aastat. Nikolai tundis, et ei ole ettevalmistunud uueks rolliks Venemaa ees. Troonile saades oli Nikolai kõigest 26-aastane. Pulmad toimusid 1894. aasta novembris, mis peeti võrreldes teiste keisrite pulmadega tagasihoidlikumalt. Paaril
1430. aastal langes ta burgundlaste kätte vangi. Need müüsid neiu inglastele, kes organiseerisid Jeanne'i üle inkvisitsioonikohtu. Ta mõisteti süüdi nõidumises ja ketserluses ning põletati tuleriidal. Tagantjärele kuulutas katoliku kirik ta pühakuks. Charles VII Ehkki ta isa Charles VI oli lubanud trooni inglise kuningale Henry V-le, kuulutas Charles isa surma järel end kuningaks ning alustas võitlust Prantsusmaale tunginud inglise vägedega. Kuningaks troonimine võimaldus pärast Jeanne d'Arci juhtimisel saavutatud sõjalist edu (krooniti Reimsis). Aastaks 1453 oli Charles kogu maa inglastest vabastanud. Ta lõi riigi tsentraliseerimiseks alalise sõjaväe ja kehtestas alalised maksud. Saja-aastase sõja lõpp 1453 Pärast Jeanne d'Arci surma prantslaste võidud jätkusid. Nii feodaalid kui talupojad koondusid vaenlase väljatõrjumiseks kuninga ümber. Burgundia hertsog katkestas oma liidu inglastega ja tuli samuti kuninga poolele
1430. aastal langes ta burgundlaste kätte vangi. Need müüsid neiu inglastele, kes organiseerisid Jeanne'i üle inkvisitsioonikohtu. Ta mõisteti süüdi nõidumises ja ketserluses ning põletati tuleriidal. Tagantjärele kuulutas katoliku kirik ta pühakuks. Charles VII Ehkki ta isa Charles VI oli lubanud trooni inglise kuningale Henry V-le, kuulutas Charles isa surma järel end kuningaks ning alustas võitlust Prantsusmaale tunginud inglise vägedega. Kuningaks troonimine võimaldus pärast Jeanne d'Arci juhtimisel saavutatud sõjalist edu (krooniti Reimsis). Aastaks 1453 oli Charles kogu maa inglastest vabastanud. Ta lõi riigi tsentraliseerimiseks alalise sõjaväe ja kehtestas alalised maksud. Saja-aastase sõja lõpp 1453 Pärast Jeanne d'Arci surma prantslaste võidud jätkusid. Nii feodaalid kui talupojad koondusid vaenlase väljatõrjumiseks kuninga ümber. Burgundia hertsog katkestas oma liidu inglastega ja tuli samuti kuninga poolele
allkirjaga otsustati kuninga surm) ning valitsema hakkas Lord Protector Oliver Cromwell, keda toetasid puritaanid. 1649-1653 oli Inglismaa vabariik (Commonwealth of England). 1653 saatis parlamendi laiali ning sisuliselt valitses sõjaväelise diktaatorina. 1657 tehti ettepanek kroonida ta kuningaks, kuid kuna oli karta sõjaväelist mässu, võttis ta vastu Lord Protektori tiitli, istus kuninga troonile ja ka troonimine oli Westminster Abbeys. Vormilt mitte, sisult kuningas. Puritaanliku revolutsiooni ajal (1649-1660) püüdis Oliver Cromwell puhastada (purify, sellest ka sõna puritaan) inglise kirikut katoliku kiriku õpetusest ja liturgiast ning puritaanid püüdsid rakendada usulisi norme kõikidele elualadele ja kogu ühiskonnale. Puritaanide revolutsiooni on nimetatud ka pühakute revolutsiooniks. Oliver Cromwell lõi 1645. oma Uue Mudeli armee (New
annaabi.ee 
