katkendid hilisemate autorite töödes. Ainesidemos keskendus tõe tunnetamatuse üksikasjalikule uurimisele ja töötas välja väga palju võtteid, kuidas dogmaatilise filosoofi tõekspidamisi (dogmasid) kahtluse alla seada. Kui keegi esines mingi väitega, millesse Ainesidomos uskus, sai selle väite vaieldamatust kahtluse alla seada ning näidata, et sama hästi võiksime uskuda ka vastupidist väidet. Ainesidemos sõnastas oma põhimõtted kümne põhilise skeptilise argumenditüübina ehk troobina, mis on kirja pandud Sextuse Empiricuse poolt. Võib öelda, et need troobid näitavad kõikvõimalikke viise, kuidas tunnetajale mingi asi nähtub või tundub. Sextus Empiricus (erinevate andmete põhjal umbes 180- 210 pKr) oli Kreeka arst ja filsoof, kes töötas Aleksandrias ja Ateenas. Teda peetakse üheks olulisemaks noorema skepsise esindajaks ja tema tööde abil teamegi paljus antiikskeptitsismi. Sextus Empiricus eitas teadmise olemasolu, pidas jumala ja hinge olemasolu tõestamatuks
kogunud pingetest. Koosmängu hinnates ei saa jätta mainimata ka sopransaksofoni ja kitarri uskumatult puhast unisooni. Teose lõpupoole tundus, nagu hakkasid kõik partiid otsima mingit ühisosa või vähemalt üksmeelt. Kuna mitu osa oli lõppenud sõna otseses mõttes plahvatusega, mõnikord isegi suure plahvatusega, tundus loogiline oodata mingit vormilist sümmeetrilist lahendust. Seetõttu mõjuski "otste kokku tõmbamise" asemel nende lahti harutamine troobina. Varieteetlik lõpplahendus jäi otsekui tühja ruumi rippuma ega puhastanud õhku. Eespool kirjeldatud mõnus ja vaba meeleolu, mis sai alguse kohtumisel heliloojaga, jätkus kogu kontserdi ajal. Muusikute lavaletuleku ajal tekkinud akadeemilisem atmosfäär sumbus naeruturtsatustes kui dirigent kõigi üllatuseks lavalt põgenes ning noodid kaenlas, muhedal ilmel naasis. Publik, keda oli keskeltläbi 200 ringis, elas muusikale kaasa ning unustas traditsioonilised
poole; Jaan on nüüd ilmatu lai leht; Vihma sajab (väljas) nagu oavarrest; Mul on palju tööd, jookse kas nahast välja. Mitteüldistavate ütluste ala on struktuuri ja vormi poolest eriti mitmekesine. Lausepikkust, eriti üldistavat üksust on veel kerge tajuda folkloorse "palana", "tüübina". Mida lühem ütluse traditsiooniline osa on, seda enam tundub ta lihtsalt kujundliku "ehitusmaterjalina", metafoorina vm. troobina. Piirjuhul võib suhteliselt pikk, väljaarendatud poeetilise struktuuriga üksus käibida nii üldistavais (vanasõnalistes) kui ka mitteüldistavais (kõnekäänulistes) vormides: Kes suuga teeb suure linna, see ei tee käega kärbse pesagi tuleks tehniliselt lugeda vanasõnaks, Ta teeb suuga suure linna, käega ei tee kärbsepesagi aga kõnekäänuks. Eesti jt. rahvaste ütlused harrastavad meeleldi elliptilist, 2×2-sõnalist parallelistlikku vormistampi:
annaabi.ee 
