täiendust. Hiljem arendas Gratianuse õpilane Hugguchio välja doktriini, mille kohaselt dekretaal on allikate hierarhias kõrgemal astmel kui kaanon. 3. Kanonistika Edaspidises arengus saab koos kanoonilise õiguse arenguga rääkida kanonistika (teadus kanoonilisest õigusest) kujunemisest. 3.1. Ivo v. Chartres' Väga suure leviku ja mõjuga oli Chartres'i piiskopi Ivo koostatud kolm kogumikku (Dekreet, Collectio Tripartita, Pannormia) kanoonilisest õigusest, mis olid nii kanoonilise õiguse allikad kui ka teaduslikud teosed kanoonilisest õigusest, samuti õpikud kanoonilise õiguse õppimiseks. Teos valmis 1093-1095, eriti Dekreet oma 3760 kapiitliga oli ulatuslik varamu. Dekreedi Proloogis käsitles Ivo v. Chartres' kanoonilise õiguse allikate kasutamise ja interpreteerimise põhimõtteid, Pannormia oli katse anda süstemaatiline ülevaade kogu kanoonilisest õigusest
Antiikautorite uurijad, filoloogid, ei olnud tnp mõistes ajaloolased, kolmikjaotus tekkis antiigi ihalusest, mitte ajaloo uurimisest. Ajalooteadusesse jõuab kolmikjaotus Christoph Cellarius (Keller) kaudu – 1680.a-st tegeles ajaloo periodiseerimise küsimusega, avaldas üldkäsitluse antiikajaloost, sajandi lõpul üldkäsitlus keskaja ajaloost ja uue sajandi algul, 1702, ülevaade uusaja ajaloost. Tema kolmikjaotust ajalooteaduses nimetatakse Historia tripartita. Alternatiiv: keskajal oli levinud ajaloo jaotamine suurteks perioodideks, maailmariikide järgi – Babüloonlaste riik, Pärslaste riik, Aleksander Suure impeerium, Rooma keisririik. Jeesuse tulek maailma oli pidepunktiks. 20.saj levinud periodiseering: Vana-Euroopa ja modernne ühiskond – pigem saksa kultuuriruumis levinud võimalus. Piir jooksis 19.saj alguses. Käsitluse pooldajad Otto Brunner (Vana-Euroopa: Homerosest Goetheni), Dietrich Gerhard (Vana-Euroopa algus u.12.saj, kuni 18
Luther nõudis kanoonilise õiguse asemele täiesti uut õigust.Maadeavastusega siiski kanooniline õigus levis, kuid peale Pr revolutsiooni ja valgustusaega kaotas oluliselt omatähtsust väljaspool kirikut. 20. Kanonistika areng.Edaspidises arengus saab koos kanoonilise õiguse arenguga rääkida kanonistika (teadus kanoonilisest õigusest)kujunemisest. Ivo v. Chartres’ Väga suure leviku ja mõjuga oli Chartres’i piiskopi Ivo koostatud kolm kogumikku (Dekreet,Collectio Tripartita, Pannormia) kanoonilisest õigusest, mis olid nii kanoonilise õiguse allikad kui kateaduslikud teosed kanoonilisest õigusest, samuti õpikud kanoonilise õiguse õppimiseks. Teos valmis1093-1095, eriti Dekreet oma 3760 kapiitliga oli ulatuslik varamu.Dekreedi Proloogis käsitles Ivo v. Chartres’ kanoonilise õiguse allikate kasutamise jainterpreteerimise põhimõtteid, Pannormia oli katse anda süstemaatiline ülevaade kogu kanoonilisestõigusest. Teos juhatas sisse teaduse kanoonilisest
annaabi.ee 
