mõistma ning neile isegi kaasa tundma. Georg Ots laulis Estonia laval alates 1951. Aastast, kuni oma surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu. Mitmete eesti heliloojate looming on laiemalt tuntuks saanud just tänu Georg Otsale. Tema loomingutee üks tippsaavutusi oli Imre Kalmáni opereti "Tsirkuseprintsess". Veel kuuluvad Georg Otsa parimate rollide juurde „Jevgeni Oneginis“,„Othellos“,„La Traviatas“ ja palju teisi. Kahjuks neil aegadel oli Nõukogude artistide reisimine välismaale praktiliselt võimatu, seetõttu jäi tema tuntus laias maailmas piiratuks. Laulmise kõrval jätkus Georg Otsal mahti ka oma hobidega tegeleda. Neist armastatuim oli ujumine. Hoolimata kõigest hakkas Georg Otsa tervis tasapisi halvenema, ning sagenevad peavalud andsid märku põskkoopavähist. Pärast mitmeid ebaõnnestunud operatsioone lahkus Georg Ots 5. septembril 1975. a elavate hulgast. Matusepäeval
Leningradis 1962. aasta oktoobris kutsuti Georg Otsa A. Rubinsteini ''Deemoni'' nimiosatäitjana pärast ooperi lõppu aplausiga tagasi koguni kaksteist korda! Leningradis on Georg Ots ainuüksi Deemonit laulnud üle neljakümne korra, lisagem juurde menukad esinemised Riias, Vilniuses, Kaunases ja mujal. Verdi ooperite juurde sattus Georg Ots esimest korda üliõpilasena 1950. aastal. Kuna Germonti osatäitja ''Traviatas'' oli haigestunud, tuli etenduse päästmiseks partii ühe nädalaga selgeks õppida. See põgus kokkupuude Germontiga (Ots laulis tookord ühelainsal etendusel) ei jäänud viimaseks. Kakskümmend neli aastat hiljem sai Germontist Otsa viimane ooperiroll. Selle kahe tosina aasta sisse mahtusid aga veel Verdi viis erineva sisemaailmaga ooperikangelast. Kui Amonastro ''Aidas'' (1964), mida Ots on kolmel korral edukalt laulnud ka
ö outsider, küürakas ja lombakas narr. 1853 "Trubaduur" (ühe hispaania romantiku draama järgi) ja "Traviata" ( Dumas-noorema näidendi "Kameeliadaam" järgi) - nn. "kuulus kolmik". "Trubaduuris" on vastandatud mustlased (metsosoprani roll Azucena, tema arvatav poeg tegelikult krahvi poeg Manrico (tenor) --, ja omakasupüüdlik, reeturlik noor krahv di Luna (tegelikult Manrico vend). Manrico ja krahv di Luna on rivaalid ka armastuses mõlemad armastavd Leonorat. "Traviatas" on peateglane Violetta n-ö "langenud naine" (it keeles la traviata), poolilmadaam, kelle ennastohverdav armastus vastandub Pariisi seltskonnaelu tühisusele ja kodanlikule võltsmoraalile, mida esindab Violetta armastatu Alfredo isa Germont. Paljudest järgnevatest ooperitest nimetaksin "Maskiballi" (peategelane Rootsi kuningas Gustav III) 1859 ja "Don Carlost" (Schilleri tragöödia järgi) 1867, viimane on kirjutatud Pariisi Opéra'le pr. suure ooperi (grand opéra) stiilis ( ja pr
Kuigi ooperis on vaid kaks iseseisvat sümfoonilist numbrit, süvendavad orkestrisaade ja repliigid tegelaste karaktereid, aidates samal ajal kaasa teose ideeliste pidepunktide paikapanemisele. Romantilispoeetilised, olustikuliste tantsurütmidega meloodiad iseloomusta- vad tegevustikulise keskkonna kõrval ka kangelaste tundeid ja mõtteid. Ja kui "Rigolettos" kujundab ooperi keskse telje traagilis-deemonlik mehekuju, "Trubaduuris" samaväärne naiskarakter, siis "Traviatas" pani Verdi aluse inimlikule, otseselt kaasajast pajatavale lüürilis psühholoogilisele ooperile. Ooperiprobleemide igakülgne vaagimine viis helilooja kindlale veendumusele, et vaid ainulaadseile iseloomudele tuginevad tegevustikurohked ooperid võivad midagi suurt ja tõsist pakkuda. "Leian, et itaalia ooper on liiga monotoonne; seepärast loobuksin praegu "Nabuccole", "Foscaritele" ja teistele taolistele süzeedele muusika kirjutamisest. Neis on väga huvitavaid
annaabi.ee 
