fosfaadi tekkel. Enamasti eelneb lihtsale difusioonile ekstratselluaarne ainete hüdrolüüs. Siiski enamik toitaineid ei suuda läbida rakumembraani, kuna viimane on efektiivseks barjääriks paljudele molekulidele, säilitades bakteriraku homeostaasi. Soodustatud transport. Siin on tegemist spetsiaalsete kandjate proteiinidega, mistõttu transport saab toimuda ka kontsentratsioonigradiendi vastu. Lisaenergiat ei vajata. Seda nimetatakse grupi translokatsiooniks. Sellisel juhul muudetakse imporditav või eksporditav molekul transportaabelseks molekuliks. Tuntuim on fosfotransferaasi süsteem suhkrute transpordiks, mille abil toimub erinevate suhkrute, näiteks glükoosi fosforulatsioon ensüümidega. Aktiivse transpordi puhul vajatakse energiat. Rakus võib olla näiteks laktoosi varu, kuid lisamolekulide saabumiseks mikroobirakku on vaja prootonites akumuleeritud energiat, nn. prootonjõudu
isokromosoomiks, kuna tema mõlemad õlad on samad. Liitkromosoomide moodustumine erineb translokatsioonidest selle poolest, et liitkromosoomid moodustuvad üksnes homoloogiliste kromosoomide baasil, translokatsioonide puhul liitub aga geneetiline materjal, mis pärineb mittehomoloogilistelt kromosoomidelt. Mittehomoloogiliste kromosoomide puhul võib kromosoomiosade liitumine toimuda ka tsentromeeride vahendusel, nii et moodustub struktuur, mida nimetatakse Robertsoni translokatsiooniks. Sel juhul moodustuvad pikkade õlgadega metatsentriline kromosoom ning väike lühikeste õlgadega, mis läheb kergesti kaotsi. Evolutsiooni käigus on selliseid kromosoomide liitumisi toimunud üsna sageli. Kromosoomid võivad liituda ka otste vahendusel, mille tulemusena moodustub kahe tsentromeeriga struktuur. Juhul, kui üks tsentromeeridest inaktiveerub, jääb liitunud kromosoom stabiilseks. Selline liitumine on ilmselt toimunud ka meie endi liigi evolutsiooni käigus. Inimese 2
isokromosoomiks, kuna tema mõlemad õlad on samad. Liitkromosoomide moodustumine erineb translokatsioonidest selle poolest, et liitkromosoomid moodustuvad üksnes homoloogiliste kromosoomide baasil, translokatsioonide puhul liitub aga geneetiline materjal, mis pärineb mittehomoloogilistelt kromosoomidelt. Mittehomoloogiliste kromosoomide puhul võib kromosoomiosade liitumine toimuda ka tsentromeeride vahendusel, nii et moodustub struktuur, mida nimetatakse Robertsoni translokatsiooniks. Sel juhul moodustuvad pikkade õlgadega metatsentriline kromosoom ning väike lühikeste õlgadega, mis läheb kergesti kaotsi. Evolutsiooni käigus on selliseid kromosoomide liitumisi toimunud üsna sageli. Kromosoomid võivad liituda ka otste vahendusel, mille tulemusena moodustub kahe tsentromeeriga struktuur. Juhul, kui üks tsentromeeridest inaktiveerub, jääb liitunud kromosoom stabiilseks. Selline liitumine on ilmselt toimunud ka meie endi liigi evolutsiooni käigus. Inimese 2
ning seega on 21-trisoomia põhjustajaks olevate kõrvalekallete esinemise tõenaosus oluliselt väiksem. Ligikaudu 4 protsendil juhtudest on Downi sündroomi pohjustajaks mitte terve 21. kromosoomi, vaid selle mingi osa esinemine. Niisugune olukord tekib siis, kui 21. kromosoomi ja teise kromosoomi tipust murdub ara väike osa ning kaks allesjäänud osa kinnituvad lahtiseid otsi pidi üksteise külge. Sellist kromosoomide kinnitumise protsessi nimetatakse translokatsiooniks (joonis 11). Translokatsiooni tekkepõhjused pole veel teada, kuid me teame, et erinevalt lahknematusest ei mängi vanemate vanus selle vormi puhul mingit rolli. 21. kromosoomiga translokatsioonis osalevad üksnes teatud kromosoomid. Need on 13., 14., 15. voi 22. kromosoom või siis teine 21. kromosoom (kõige sagedamini 14. kromosoom). Kõigil neil kromosoomidel on vaike, geneetilisest seisukohast tähtsusetu ots, mis võib ara murduda ja
3fosfaadi tekkel. Enamasti eelneb lihtsale difusioonile ekstatselluaarne ainete hüdrolüüs. Siiski enamik toitaineid ei suuda läbida rakumembraani, kuna viimane on efektiivseks barjääriks paljudele m olekulidele, säilitades bakteriraku ho m e ostaasi. ** Soodustund transport. Siin on tege mist spetsiaalsete kandjate proteiinidega, mist õttu transport saab toimuda ka kontsentratsioonigradiendi vastu. Lisaenergiat ei vajata. Seda ni m etatakse grupi translokatsiooniks. Sellisel juhul muudetakse i mporditav v õi eksporditav m olekul transportaabelseks m olekuliks. Tuntuim on fosfotransferaasi s üstee mi suhkrute transpordiks, mille abil toimub erinevate suhkrute, näiteks glükoosi fosfor mulatsioon ensüü midega. ** Aktiivse transpordi puhul vajatakse energiat. Rakus v õib olla näiteks laktoosi varu, kuid
kromosoomide lahknemine on häiritud ja tekivad aneuploised sugurakud. · Liitkromosoomi teke mõnikord liitub kromosoom oma homoloogiga või liituvad tütarkromatiidid, moodustades ühe geneetilise terviku; liitkromosoomid võivad tekkida ka homoloogiliste kromosoomide segmentide ühinemisel · Kui liitumine toimub tsentromeeride kaudu, siis nimetatakse seda Robertsoni translokatsiooniks. Sel juhul moodustub pikkade õlgadega metatsentriline kromosoom ning lühikeste õlgadega, väike kromosoom (viimane läheb tihti kaotsi). · Kromosoomid võivad liituda ka otste vahendusel tekib kahe tsentromeeriga struktuur. Kui üks tsentromeeridest inaktiveerub, jääb liitunud kromosoom stabiilseks. Ilmselt on inimese 2. kromosoom just nii evolutsiooniliselt tekkinud, sest selle õlad vastavad kahele erinevale akrotsentrilisele kromosoomile ahvidel
isokromosoomiks, kuna tema mõlemad õlad on samad. Liitkromosoomide moodustumine erineb translokatsioonidest selle poolest, et liitkromosoomid moodustuvad üksnes homoloogiliste kromosoomide baasil, translokatsioonide puhul liitub aga geneetiline materjal, mis pärineb mittehomoloogilistelt kromosoomidelt. Mittehomoloogiliste kromosoomide puhul võib kromosoomiosade liitumine toimuda ka tsentromeeride vahendusel, nii et moodustub struktuur, mida nimetatakse Robertsoni translokatsiooniks. Sel juhul moodustuvad pikkade õlgadega metatsentriline kromosoom ning väike lühikeste õlgadega, mis läheb kergesti kaotsi. Evolutsiooni käigus on selliseid kromosoomide liitumisi toimunud üsna sageli. Kromosoomid võivad liituda ka otste vahendusel, mille tulemusena moodustub kahe tsentromeeriga struktuur. Juhul, kui üks tsentromeeridest inaktiveerub, jääb liitunud kromosoom stabiilseks. Selline liitumine on ilmselt toimunud ka meie endi liigi evolutsiooni käigus. Inimese 2
Liitkromosoomide moodustumine erineb translokatsioonidest selle poolest, et liitkromosoomid moodustuvad üksnes homoloogiliste kromosoomide baasil, translokatsioonide puhul liitub aga geneetiline materjal, mis pärineb mittehomoloogilistelt kromosoomidelt. Mittehomoloogiliste kromosoomide puhul võib kromosoomiosade liitumine toimuda ka tsentromeeride vahendusel, nii et moodustub struktuur, mida nimetatakse Robertsoni translokatsiooniks. Sel juhul moodustuvad pikkade õlgadega metatsentriline kromosoom ning väike, lühikeste õlgadega, mis läheb kergesti kaotsi. Evolutsiooni käigus on selliseid kromosoomide liitumisi toimunud üsna sageli. Kromosoomid võivad liituda ka otste vahendusel, mille tulemusena moodustub kahe tsentromeeriga struktuur. Juhul, kui üks tsentromeeridest inaktiveerub, jääb liitunud kromosoom stabiilseks. Selline liitumine on ilmselt toimunud ka meie endi liigi evolutsiooni käigus. Inimese 2
Liitkromosoomide moodustumine erineb translokatsioonidest selle poolest, et liitkromosoomid moodustuvad üksnes homoloogiliste kromosoomide baasil, translokatsioonide puhul liitub aga geneetiline materjal, mis pärineb mittehomoloogilistelt kromosoomidelt. Mittehomoloogiliste kromosoomide puhul võib kromosoomiosade liitumine toimuda ka tsentromeeride vahendusel, nii et moodustub struktuur, mida nimetatakse Robertsoni translokatsiooniks. Sel juhul moodustuvad pikkade õlgadega metatsentriline kromosoom ning väike, lühikeste õlgadega, mis läheb kergesti kaotsi. Evolutsiooni käigus on selliseid kromosoomide liitumisi toimunud üsna sageli. Kromosoomid võivad liituda ka otste vahendusel, mille tulemusena moodustub kahe tsentromeeriga struktuur. Juhul, kui üks tsentromeeridest inaktiveerub, jääb liitunud kromosoom stabiilseks. Selline liitumine on ilmselt toimunud ka meie endi liigi evolutsiooni käigus. Inimese 2
annaabi.ee 
