tundlikumaks surma suhtes, sest iga passiivse mainimisega „eks ta ole“, räägib jutustaja hukkunute arvust delikaatselt, viidates surma traagilisele paratamatusele. „Kui tralfamadoorlane näeb laipa, mõtleb ta lihtsalt, et surnud inimene on antud hetkel halvas olukorras, kuid et seesama isik on paljudel teistel hetkedel kõige paremas korras. Ja kui mina nüüd kellegi kohta kuulen, et ta on surnud, kehitan ma lihtsalt õlgu ja ütlen sedasama, mida ütlevad surnute kohta tralfamadoorlased, ja nimelt: „Eks ta ole.”“ (lk 30) Romaani peamine antagonist pole tegelane, vaid II maailmasõda ise. Vonnegut’i isa mainib esimeses peatükis, et Vonnegut’i raamatutes „ ei esine ühtki suli ega kaabakat“ ja see on tõsi, sest Billy Pilgrim võitleb sõja traumaatiliste mõjudega palju rohkem kui teda ümbritsevad tegelased teda häirivad. Billy tuleb toime oma traumaga elades ühest hetkest teise, selle asemel et elada päevast päeva, mis
raamatut ebaõnnestumiseks 2 - Billi Pilgrim, teda tabas ajataju kaotus, värvati II MS ajal väkke, pärast armeest vabanemist jätkas õpinguid Iliumi Optikakoolis - ta abiellus, asus tööle ettevõttesse, sai kaks last Barbara ja Robert, sai rikkaks - ta sattus lennuõnnetusse, kust väljus ainsana ellujäänuna, samal ajal naine suri süsihappegaasi mürgitusse - pärast õnnetust oli kodune, tütar hoolitses ta eest, sai ajukahjustuse, kujutas ette, et ta rööviti ufode poolt (tralfamadoorlased), esines sellega saates ja saatis ajalehele artikleid, ei uskunud enam surma, kirja ajalehele kirjutas külmas kolikambris - tütar oli isa peale kuri, et ta selle kirja ajalehte saatis, tema arust naeruvääristas see nende pere ja isa ennast ka - esmakordselt tabas Billit ajataju juba II MS ajal, tema üle tehti nalja, uskus Jeesusesse, tal polnud sõpru - oskas mängida harmooniumil koraale - olles sõdur, sai vahepeal puhkusele, sest ta isa oli surma saanud, tagasi tulles väkke toimus
tagasi sügavale maa sisse. See episood on romaani temaatikaga seotud nii, et kui inimesed ei kasutaks relvi ja pomme, siis maailmas valitseks rahu ning poleks ka nii suuri kahjusi. 14. Millised on tralfamadorlaste raamatud? Kas nende raamatute kirjeldus võiks mingil moel aidata mõista käesolevat romaani? Tralfamadorlaste raamatud olid trükitud lühikeste märgigruppidena, mida eraldasid tärnid. Iga märgigrupp andis edasi mõnd olukorda või stseeni. Tralfamadoorlased loevad neid kõiki korraga, mitte üksteise järel. Kõigi nende sõnumite vahel ei pruugi olla erilist seost, välja arvatud et autor on need hoolega valinud. Raamatuil ei ole algust, keskpaika, lõppu, kriitilisi olukordi, moraali, põhjusi ega tagajärgi. Minu arvates käesolev romaan lähtub isegi enam vähem samadest põhimõtetest, kuna tegevus romaanis oli segipaisatud ning seetõttu ei olnud raamatul algust, keskpaika ega lõppu. 15. Mis mulje jääb Inglise ohvitseridest