vetud(kaardivelased pidasid Athost d`Artagnaniks). D`Artagnan lks Mnnikbi krtsi poole, ta ngi proua Bonacieuxi ja Buckinghami hertsogi, kes jalutasid Louvre`isse. 12.Buckingham ja kuninganna Anna knelesid armastusest ja Anna andis Buckinghamile mlestuseks roosipuust laeka, mis oli tegelikult Anna mehe(kuninga) kingitus. 13.Bonacieux kuulati le ja siis toodi Athos(kaardivelaste arvates d`Artagnan) ning mlemad pisteti siiski kongi. Hiljem viidi mlemad vankriga Groix-du- Trahoiri`sse. Kui vanker peatus, kaotas Bonacieux teadvuse. 14..Bonacieux kuulati jlle le. Kardinal andis Vitray`le 200 pistoolise maksupaberi ja kirja mileedile15.Kuningas rkis de Treville`iga ja Tema Eminentsiga Athose vabastamisest vanglast. 16.Kuna kuningas arvas, et kuninganna petab teda, lasi ta kuninganna lbi otsida, kuna aga kirjas(mis talt leiti) ei olnud midagi kirjas armastusest, tahtis kuningas kuninganna lepituseks balli korraldada ja kuninganna pidi kindlasti
D`Artagnan läks Männikäbi kõrtsi poole, ta nägi proua Bonacieuxi ja Buckinghami hertsogi, kes jalutasid Louvre`isse. 12.Buckingham ja kuninganna Anna kõnelesid armastusest ja Anna andis Buckinghamile mälestuseks roosipuust laeka, mis oli tegelikult Anna mehe(kuninga) kingitus. 13.Bonacieux kuulati üle ja siis toodi Athos(kaardiväelaste arvates d`Artagnan) ning mõlemad pisteti siiski kongi. Hiljem viidi mõlemad vankriga Groix-du-Trahoiri`sse. Kui vanker peatus, kaotas Bonacieux teadvuse. 14..Bonacieux kuulati jälle üle. Kardinal andis Vitray`le 200 pistoolise maksupaberi ja kirja mileedile15.Kuningas rääkis de Treville`iga ja Tema Eminentsiga Athose vabastamisest vanglast. 16.Kuna kuningas arvas, et kuninganna petab teda, lasi ta kuninganna läbi otsida, kuna aga kirjas(mis talt leiti) ei olnud midagi kirjas armastusest, tahtis kuningas kuninganna
püha Vallier' * palavik, kabuhirmu-tõbi tapalava ees, haigustest kõige koledam, sest seda ei tekita jumal, vaid inimene. On lohutav mõelda (olgu möödaminnes öeldud), et surmanuhtlus, see feodaalse ühiskonna vana võim, on meie seadustest ja linnadest peaaegu välja tõrjutud, surmanuhtlus, mis kolmesaja aasta eest veel oma raud-ratastega, kivist võllasammastega, kõigi oma alatiseks tänavaile püstitatud piinariistadega valitses Grève'i platsil, Turuplatsil, Dofääni platsil, Trahoiri teeristil, Seaturul, koledal Montfauconil *, Seersantide väravas, Kasside väljakul ja Saint-Denis' väravas, arvestamata veel arvutuid prevoode, piiskopi, kapiitlite, abtide võllapuid ja priorite omi, kes õigust võisid mõista; arvestamata ka seaduslikke uputuspaiku Seine'i kaldal. On lohutav mõelda, et nüüd on üksteise järel kadunud kõik see surmanuhtluse varustus, piinariistade luksus, piinamisviiside fantaasiaküllane leidlikkus, mis Grand-
tahtis politseinikule pihtida, kui see aga teda kuulda ei tahtnud, hakkas ta nii haledalt kaeblema, et politseinik ähvardas talle tropi suhu pista, kui ta seda kõrvulukustavat kisa ei kavatse järele jätta. Ähvardus rahustas veidi Bonacieux'd: kui teda oleks kavatsetud Gréve'i platsil hukata, siis ei tasuks talle enam troppi suhu pista, sest nad olid peaaegu hukkamispaigale jõudnud. Ja tõepoolest, tõld sõitiski peatumatult üle saatusliku platsi. Nüüd tuli karta veel ainult Croix-du-Trahoiri: toid jätkas nüüd sõitu just selles suunas. Sel korral ei olnud enam mingit kahtlust, Croix-du-Trahoiril hukati vähemtähtsaid kurjategijaid. Bonacieux oli ennast meelitanud, arvates, et väärib Saint-Paul'i või Gréve'i platsi. Groix-du-Trahoiril lõpeb tema reis ja ta elu. Ta ei näinud veel seda õnnetut risti, kuid tal oli tunne otsekui tuleks see talle vastu. Umbes paarkümmend sammu enne hukkamiskohta kuulis ta kära ja tõld peatus. See oli enam, kui suutis taluda vaene
annaabi.ee 
