Üheks Mats Traadi kõrgmeisterlikumaks teoseks on saanud 1974.a. ilmunud karakternovelli ja jutustuse piirimaile jääv “Kohvioad”, mis on jutustatud eaka maanaise vaatepunktist. Süvenemine vanainimeselikku mõtte- ja tundemaailma ning vananemise tragikoomikasse on ülimalt täpne ja põhjalik, mis teebki sellest ühe autori tähtsaima ja erilisema teose. Samuti on “Kohviubade” kangelannat peetud Traadi universaalseimaks inimtüübiks ja karakteriloomingu tipuks. Teoses on palju tragikoomikat ja halenaljakat, mis samuti on väljas Traadi tavaloomingu piiridest. Mats Traadi teosest teosesse paindlikumaks ja nüansseeritumaks muutuv inimesenägemine avaldub karakteerselt ka jutustuses “Türgi oad”, mis ilmus 1977.a. ühiste kaante vahel “Irdinimese” ümbertöötatud uustrükiga. Mõlema juures on huvitavaks avastuseks kirjaniku uus, muutunud autorisuhtumine – kirjaniku ja kangelase vahel on distants tunduvalt suurenenud. Samuti on märgatavalt rohkem hakatud
titapõlves üritas külma veega "karastada") jagu ja pärast seda ei ole ta enam külmetushaiguste käes kannatand. Kui enne oli haiglane ja kidur, muutus nüüd terveks ja pole seni tunnud suuremat põhjust tervise üle kaevata, olles selkombel ühtaegu nii hoiatav kui julgustav näide külma vee mõjust noorele organismile. Maal veedetud suved tähendasid ka, et ta tegi koos teistega maatööd ja nägi oma silmaga tollase kolhoosielu tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" kaudu. Maaelu katastroofiline seis oli muidugi jutuks nende Ülikooli tänava tagatoaski ja talle on meelde jäänud palju makaabreid lugusid näljastest lehmadest, keda üritati toita kuuseokstega ja kelle jaluleaitamise eest kolhoosnikutele isegi tööpäevi arvestati. Masendatud juttudesse kolhoosikorra kiirest allakäigust
Otsene järg ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) paroodiline ja seksistlik. Parodeerib Eesti folkloorist näkke ja ka naiste maailma ning teisalt teaduslikku teksti. Draama: 1970-80: ,,Püha Susanna ehk Meistrite kool" ja järgmised näidendid ühendavad traagilist ja koomilist. Selle aja proosast saab tragikoomiline rõhuasetus Vetemaal. ,,Hõbeketrajad" (1977) üks tõsisemaid romaane, aga ka kerget meelt, mis Vetemaalikku tragikoomikat iseloomustab. Filmi tegemise romaan. Probleemikeskne proosa ei kadunud. Tõsisem probleem on teksti peidetud ja selle probleemi ümber käib arutelu. Probleemikesksust näeme draamas ja proosas mitmes variandis. Üks servapealseid, kuid märgilisi näiteid romaan ,,Tulnuk" (1987) tüstoopia, Eesti ulme väike algatus. Jätkas kirjutamist ka 90ndatel ja 00ndatel. Vetemaal mitu olulist algatust: följetonistlik laad tähendab muutust kirjandust, mis
annaabi.ee 
