meelest vääreeldus, et igale propositsioonile vastab objekt tegelikkuses. Keel aga olevat hoopis arbitraarne ja multifunktsionaalne märgisüsteem, mille kohta ei saa rakendada ühtegi üldkehtivat tähendusteooriat. Näiteks selle kohta tõi ta erinevaid nn keelemänge, ehk sotsiaalseid olukordi, milles keelekasutus on ühest küljest väga tähtis ja teisest puhtalt situatsioonipõhine.Wittgenstein jõudis niimoodi arvamusele, et ka tema enda arusaam keelest ,,Tractatuses" oli olnud liiga kitsas. Wittgenstein paistis kogu oma elu silma vastumeelsusega akadeemilise elu ja professionaalse filosoofia vastu. 1935. aastal mõtles ta tõsiselt Nõukogude Liitu kolimise peale, et asuda tööle kolhoosis. Teise maailmasõja ajal töötas ta esmalt haigla uksehoidjana ning seejärel 8 meditsiinialaste uuringute assistendina. 1947
kirjutas Wittgenstein märkmeid, millest sai kokku 1921. aastal avaldatud lühike (75 lehekülge), aga äärmiselt mõjukas Loogilis-filosoofiline traktaat (Tractatus Logico-Philosophicus). Tractatuse ja kogu Wittgensteini loomingu põhiteema on keele ja väljendatavuse piirid: kuidas on võimalik keele olemasolu; kuidas on võimalik teistele midagi öelda; miks nad öeldust aru saavad? Wittgenstein rõhutab Tractatuses keele piiratust (``on asju, millest ei saa rääkida''), kuid suhtub samas ülemäära optimistlikult loogika keele võimalustesse. Keelte paljus, väitis Wittgenstein, on eksiteele viiv; tarvis on otsida fundamentaalset, täpset, ühist nimetajat. Keel ja öeldavus piirneb Tractatuses enamvähem sellega, mida saab öelda loogika formaalses keeles. Maailm on, analoogiliselt logitsistide arusaamale, a priori korrastatud.
(Korrespondetsteooria, Aristoteles!) Mõista lauset tähendab teada, mis siis on, kui lause on tõene. On asjad mida väljendada ei saa, millele saab vaid osutada, nt eetika või ilu. Mõistes seda, kuidas maailm on, võime näha seda, millele saab osutada, millest adekvaatselt rääkida ei saa. Mitterääkimise põhjuseks pole sel võimetus rääkida, vaid vaikus mis järgneb otsustusele vaikida. Vaikijal on küll ideed, kuid teatud põhjustel ta ei räägi sõndega. Tractatuses määratles Wittgenstein filosoofiat kui keele-kriitikat ja väitis, et tavalised filosoofilised probleemid on mõttetud, kuna need eksivad keele loogika vastu. Ta eristas loogilis-matemaatilisi ja empiirilisi lauseid. Esimesed on tautoloogiad, nende tähendus on mõistetav nende keeleliste väljendite vaatluse abil. Filosoofias ei ole laused ei analüütilised ega empiirilised, väited ületavad võimaliku kirjeldamise piirid; need on üksnes flexus vocis häälikukompleks (nominalistid!).
annaabi.ee 
