Ta arvas, et see on tal juba olemas. Nii Russell kui Moore on iseloomustanud oma filosoofilist meetodit kui „analüüsi“. Russell oli ilmselt esimene, kes rääkis „loogilis-analüütilisest meetodist“. Wittgensteini mõju on olnud analüütilisele liikumisele otsustava tähendusega. Küsimus on aga selles, kas teda võib pidada „analüütiliseks filosoofiks“, kuna Wittgensteini hilisfilosoofiat võib pidada võõraks, vaenulikuks tüüpilisele analüütilis-filosoofiale. Tractatuse põhiprobleem: kuidas on keel võimalik? Vastuseks on Wittgensteini pilditeooria. Wittgenstein oli vahepeal kadunud, siis naasis Cambridge. Tal oli uus teooria, mille aga Russell maha tegi. Russelli meelest on loogika filosoofia jaoks tähtis. Analüütilise filosoofia teiseks haruks on „teadusfilosoofia“. Selle juured ulatuvad Russelli, loogiliste positivistide ja noore Wittgensteini – ja üle nende filosoofia vanemate teadusliku suunitlustega traditsioonideni.
Russell'i 1903. aastal ilmunud raamat Matemaatika põhimõtted avaldas talle sügavat mõju ja 1911. aastal läks Wittgenstein üle Cambridge, kus tal õnnestus hakata õppima Russelli juures. Hiljem erakuna Norras töötades ja esimese maailmasõja ajal suurtükiväe ohvitserina rindel teenides kirjutas Wittgenstein märkmeid, millest sai kokku 1921. aastal avaldatud lühike (75 lehekülge), aga äärmiselt mõjukas Loogilis-filosoofiline traktaat (Tractatus Logico-Philosophicus). Tractatuse ja kogu Wittgensteini loomingu põhiteema on keele ja väljendatavuse piirid: kuidas on võimalik keele olemasolu; kuidas on võimalik teistele midagi öelda; miks nad öeldust aru saavad? Wittgenstein rõhutab Tractatuses keele piiratust (``on asju, millest ei saa rääkida''), kuid suhtub samas ülemäära optimistlikult loogika keele võimalustesse. Keelte paljus, väitis Wittgenstein, on eksiteele viiv; tarvis on otsida fundamentaalset, täpset, ühist nimetajat
Printsiipi püüti pehmendada, kuid see ei aidanud. 31 Ludwig WITTGENSTEIN (1889-1951) on XX sajandi mõjukam filosoof. Loobus rikkusest. I maailmasõja ajal kirjutab kaevikus "Loogilis-filosoofilise traktaadi". Pärast arvas, et tal pole enam midagi öelda ning läks kloostrisse. Hiljem pöördus ta filosoofiasse tagasi, kuid see on hoopis teistsugune filosoofia. II maailmasõja ajal töötas ta halastajaõena (vennana?). Tehakse vahet ,,varase" ja ,,hilise" Wittgensteini vahel. Tractatuse põhiideed: Filosoofia probleemid tekivad keele valesti mõistmise tulemusena. Mis on väljendamatu, nt elu mõte, seda ei saa väljendada. Väljendamatu on siiski osutatav, nt surmale saab osutada. Inimene peab üle ronima oma sõnadest ja siis redeli ära viskama, see tähendab aru saama. Maailm koosneb üksikutest fragmentidest, keelemängudest, mis on teatav sotsiaalne praktika või reeglid. Need reeglid ei ole loodud, need kujunevad.
annaabi.ee 
