uhkema maja ehitada ning kallima auto osta. Mida tõusiklikust eluviisist välja saab lugeda? Vana Euroopa vaatab sarkastilise muigega eemalt seda pidevat rahale korraldatud võidujooksu ja ahnust, mis Eestit iseloomustab ning laiutab teadmatuses käsi. Talle näib arusaamatuna, miks Eesti just nõndasugune on ja eestlane niimoodi käitub. Mõtleb, et ehk tõesti on vanajumal loonud rahvused erinevad, mõne veidi totrama kui teise. Kuid Eestis elav inimene mõistab eestlasliku käitumismustri tegelikku palet paremini, kui ükski teine ilmakodanik ning lõppude lõpuks, kas siin aset leidev konkureerimine üdini halb ongi? Konkurents teadupoolest paneb rohkem pingutama ja seeläbi luuakse eeldused arenguks. Hea õnne korral edastame ühel päikselisel päeval nii mõndagi loorberitele lebama jäänud täna edukaks peetavat Euroopa riiki. Näiteks Kreekat, mille majandus Euroopa Liidu
1672. a. saadeti Leibniz Pariisi, kus ta veetis neli loominguküllast aastat. Pariisist sai Leibniz lühemaks ajaks sõita Londonisse, Amsterdami ja Haagi, kus ta tutvus Newtoni ja Boyle'ga ning kohtus korduvalt Spinozaga. Kui Leibniz oli juba tunnustatud matemaatik, heiskas ta taas purjes ning läks reisima. Leibniz kärsitu iseloom ning soosijate tahe kihutasid teda taga mööda Euroopat. Ta võttis vastu totramatest totrama ettepaneku kirjutada Braunschweigi dünastia ajalugu. Leibniz reisis kolm aastat, kogus materjali, aga kirjutas lõppude lõpuks sootuks midagi muud, kui temalt oodati. Kirjutas suurepärase töö Maa minevikust, mägede tekkimisest, merede ja ookeanide sünnist. Kui ta oli juba valitud Pariisi Teaduste Akadeemia välismaiseks liikmeks, hakkas ta mõtlema sellele, kuidas organiseerida teadusalast tööd oma kodumaal. Ta töötas välja Berliini Teaduste Akadeemia asutamise projekti ning
kondid ragisevad. Aga need seal on haledad vennad. Kui nad vähemalt meile mõnda mauri tantsugi lööksid või midagi muud janti teeksid! Mulle töötati hoopis muud, narripidu ja paavsti valimist. Meil Gen-tis on endilgi narride paavst, taha meie teist ei jää, kurat võtaks! Aga meie teeme seda nii: rahvas koguneb kokku nagu siingi, siis pistab igaüks omakorda pea läbi augu ja teeb teistele grimassi. Kes kõige totrama lõusta teeb ja kellele kõige enam plaksutatakse, valitakse paavstiks. Nii. Eks ole lõbus? Kas teie ka ei tahaks oma paavsti nõnda valida? Oleks igatahes lõbusam, kui seda lori pealt kuulata. Ehk on nad valmis ka oma lõustu läbi augu näitama? Noh, siis tehku nad seda! Mis te ütlete selle kohta, härrad kodanikud? Siin saalis on küllalt groteskseid eksemplare mõlemast soost, et flaami kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!» Gringoire tahtis
annaabi.ee 
