poole suunas, tõusid Midway lennuradadelt õhku Ameerika lennukid. Need olid aga liiga aeglased ja Jaapani hävitajad lasid suure hulga neist alla ning need ei jõudnud Jaapani lennukikandjateni. Seejärel märkasid aga Jaapani luurelennukid USA sõjalaevu. Ameerika lennukid startisid kolmelt lennukikandjalt nind ründasid Jaapani lennukikandjaid, aga vähese eduga. Ameerika osutus kogenematuks, sest pikeerivad pommitajad saatsid pommid üle sihtmärkide ja USA torpeedolennukid läksid rünnakule ilma hävitajate kaitseta. Nad tulistati peaaegu kõik alla. Jaapan arvas, et võit on käeulatuses. Seejärel tulid aga Ameerika pommitajad tagasi ja sel korral saatis neid edu. Varsti olid kolm Jaapani lennukikandjat leekides. Üks allesjäänud laev saatis oma lennukid Yorktowni, mida tabasid pommid. Yorktowni peale suundusid ka Jaapani torpeedolennukid ja laev tuli maha jätta. USA-l õnnestus viimaks aga viimasele Jaapani lennukikandjale 1:0 teha ja sellega oli lahing
torpeedolennukit). Kuna eelnevalt oli märgatud ameeriklaste lennukikandja gruppi, siis olid jaapanlased kurssi muutnud ja liikusid nüüd Midwayst põhja. Kui aga ameeriklaste rünnakgrupp eeldatavasse vaenlase asukohta oli jõudnud, siis oli seal ainult tühi meri. Pommitajad liikusid saarest lõuna suunas ja kui torpeedo lennukid märkasid silmapiiril suitsu, siis liikusid selles suunas. Piisavas kauguses asusid nad rünnakule, kuid kuna rünnaku hetkel pidid torpeedolennukid lendama aeglaselt ja madalalt ja kaasas ei olnud hävitajaid, siis olid nad kerged sihtmärgid jaapanlastele. Õhutõrjekahurite ja jaapanlaste hävitajatega lasti alla kõik ründavad lennukid. Ameerika allveeleav Nautilus proovis rünnata jaapanlaste ühte lahingulaeva, kuid lasi mööda. Selle peale alustas jaapanlasest hävitaja jahti ameeriklaste allveelaevale. Loobudes allveelaeva otsingutest, keeras hävitaja kursi uuesti suunal, kuhu oli liikunud jaapanlaste lennukikandja grupp
et jäid kuni sõja lõpuni remonti. Loomulikult võimendas Jaapani sõjapropaganda kamikazede edu tohutult üle. Selle järgi uputati USA lennukikandjaid kümnete ja teisi laevu sadade kaupa. Samal ajal puudus jaapanlastel sõja ajal ka endal selge ülevaade, milliseid laevu surmalendurid täpselt tabasid, millised neist uppusid ja millised said üksnes kergemaid vigastusi. Kamikazetaktika ei tähendanud seda, et Jaapani tavalised pommi ja torpeedolennukid ei oleks edasi tegutsenud. Viimane õnnestunud kamikazerünnak tehti 28. juulil 1945 Okiwana vetes, kus uputati USA suur hävitaja "Callaghan", 2020-tonnise veeväljasurvega 115 meetrine pikkune sõjalaev. (Õun, Ojalo 2011: 189) Kokku oli surmalendureid ette valmistatud ligi 5000, neist kaotati 3948. Kuigi ameeriklastel oli kasutada radarid, hävituslennukid ja õhutõrjekahurid, õnnestus nende endi andmetel ligi 14% kamikazedel läbi murda ja laevu rammida
lennukikandjateni. Seejärel tõusid Ameerika lennukid kolmelt lennukikandjalt ning ründasid Jaapani lennukikandjaid, aga vähese eduga. Tuli välja see, et ameeriklaste kogenematus, kui pikeerivad pommitajad saatsid pommid üle sihtmärkida ja USA torpeedolennukid tulid rünnakule ilma hävitajate kaitseta ning tulistati peaaegu kõik alla, kusjuures ükski torpeedo ei tabanud. Nagumo arvas, et võit on käeulatuses, kuid siis suundusid USA pikeerivad pommitajad tagasi ja seekord olid nad täpsed. Kell 10.25 olid kolm Jaapani lennukikandjat leekides. Alles jäänud Jaapani lennukikandja saatis oma lennukid vastu ja seda tabas kolm pommi. Ka uue lasti saanud torpeedolennukid ründasid viimast lennukikandjat ja jaapanlased pidid sellegi maha jätma
annaabi.ee 
