Tornlinnused Torni tüüpi linnuseid esines Eestis XIV sajandil üsna arvukalt. Neid ehitati maa- ning veeteede julgestamiseks ja samuti paikadesse, kuhu ei olnud vaja arvuka meeskonnaga suuri linnuseid. Väiksemaid tornlinnuseid ehitasid vasallid, kes hakkasid XIV sajandi teisel poolel linnadest ja kindlustatud keskustest oma läänimaale kolima. Alistatud talupoegade ülestõusude tõttu olid feodaalid sunnitud rajama kaitseehitisi, mis tornlinnuste näol olid küllaldaseks toeks väiksemate kallaletungide korral. Eriti hoogustus tornlinnuste püstitamine pärast Jüriöö ülestõusu 1343. aastal, mil hävitati hulk mõisaid Põhja-Eestis. Seetõttu on tornlinnused levinud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis. Neist enamik on hävinenud, osa seisab varemetes. Ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub
Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi. Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10.sajandil Prantsusmaa aladel välja kujunenud tornlinnus, mida Prantsusmaal nimetati donjon, Saksamaal bergfried. Tornlinnused olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga, ülemistel korrustel eluruumid. Varaste tornlinnuste puuduseks olid puidust vahelaed. Romaani ajastul oli puu kõrval põhiliseks ehitusmaterjaliks kivi, mitmed lubja- ja liivakivisordid, tuff, Itaalias ka mitmevärviline marmor. Sein laoti suurtest ebakorrapärastest kiviplokkidest, tihendati väiksemate kivide või tellistega ning vooderdati õhukeste ühtlaste kividega, mis imiteerisid korrapärast laotist. Kasutati ka tugevasti põletatud tellist. Katus kaeti katusekividega.
külglöövide peal asuvatest empooridest, mis avanesid kaaristuna kesklöövi poole. Vahel asendas empoore kitsas käik müüri sees e trifoorium. Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Tornlinnused asusid kindlustatud linnuslossi kõige raskemini ligipääsetavas osas. Need olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga. Ülemistel korrustel elati. Kivist tornlinnuste puuduseks olid puidust vahelaed. Joonis 10. Romaani kiriku plaan 11 GOOTI Gooti kultuuri keskuseks olnud linn kujutas endast tugevasti kindlustatud üksust, mis oli ümbritsetud mitmete kaitsemüüride ja -tornidega. Nagu varasemalgi perioodil, asus linnusetorn kõige raskemini ligipääsetavas kohas ja linnusevärav oli hästi kindlustatud. Gooti katedraalides loobuti tavaliselt koori all asuvast krüptist, mistõttu kooriosa põrand on
ja avanes sellesse akende või kaartega. Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10.sajandil Prantsusmaa aladel välja kujunenud tornlinnus, mida Prantsusmaal nimetati donjon, Saksamaal bergfried. Tornlinnused olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga, ülemistel korrustel eluruumid. Varaste tornlinnuste puuduseks olid puidust vahelaed. Romaani ajastul oli puu kõrval põhiliseks ehitusmaterjaliks kivi, mitmed lubja- ja liivakivisordid, tuff, Itaalias ka mitmevärviline marmor. Sein laoti suurtest ebakorrapärastest 45 kiviplokkidest, tihendati väiksemate kivide või tellistega ning vooderdati õhukeste ühtlaste kividega, mis imiteerisid korrapärast laotist
annaabi.ee 
