sisustus. Jaole ruttu ja Kahma – kust – saad on keisri telgis. Nad tahavad varastada keisri asju aga nende juurde tulevad trabandid. Jaole ruttu ja Kahma lahkuvad. Tulevad keiser ja neli vürsti. V vaatus Palee. Avar iluaed, suur, sirge kanal. Faust, kõrges raugaeas, jalutab mõtlikult. Torivaht märkab eemal laeva. Laev ligineb, pardal kirev rikkalik laadung võõraste maade saadustega. Laevnikud astuvad maale, laadung kantakse kaldale. Mefistofeles ja kolm kanget. Kesköö. Tornivaht laulab. Faust tuleb rõdule. Südaöö. Tulevad neli halli naist. Mure hingab Fausti näkku. Faust jäi pimedaks. Lossi suur eesõu. Lemuurid kaevavad maad. Faust astub paleest välja, kätega uksepiitu kobades. Faust langeb tagaspidi. Lemuurid haaravad tast kinni ja asetavad ta maha. Haudapanek.
jalanõud ning mõõk uljalt vööl nõnda seisis see legendaarne Tallinna linnavaht postil nelisada neliteist aastat, kaks kuud ja üheksa päeva, saades vahepeal paaril korral isegi ametikõrgendust. Kuna majanduslikult ränga Liivi ning Rootsi-Poola sõja alaj ei olnud rael torni remontimiseks vahendeid. Alles 1627. aastal saadi raehärra Johann Mülleri rahalise abiga vana tornikiiver lammutatud ning uus püstitatud. Vana tornivaht leidis muidugi ka selle tipus taas oma koha. 18. sajandi lõpus olnud torniremondi käigus võeti Vana Toomas maha ning kullati üle. Teise Maailmasõja käigus Märtsipommitamisel hävis raekoja tornikiiver ning ka Vana Toomas sai niivõrd viga, et temast tuli teha koopia Vana Toomas II. 1996. aastal võeti jälle ette torni uuendustööd, mille käigus uuendati ka Vana Toomast, kusjuures eelmine tornivaht kuulub aga praegu Tallinna Linnamuuseumi ekpositsiooni.4 4 44Raisma, M
arstirohi.» 445 VI. NOAD VÄLGUVAD Bastille'ist välja tulles ruttas Gringoire lahtipääsenud hobuse kiirusega Saint-Antoine'i tänavast, alla. Bau-doyer' värava juurde jõudes läks ta otse kiviristi poole platsi keskel, nagu oleks ta võinud seal pimeduses märgata ristikuju aluse astmeil istuvat üleni mustas riides meest. «See olete teie, õpetaja?» küsis Gringoire. Must kuju tõusis püsti. «Surm ja põrgu! Ma otse põlen kannatamatusest, Gringoire. Saint-Gervais' tornivaht kisas juba, et kell on pool kaks.» «Oh!» vastas Gringoire. «Selles pole mina süüdi, vaid öövahtkond ja kuningas. Hea, et ma terve nahaga nende käest pääsesin. Ikka nurjub minu ülespoomine. Niisugune on juba kord mu saatus.» «Sul äpardub kõigega,» vastas teine. «Kuid läki ruttu. Kas sa parooli tead?» «Kujutlege, ma nägin kuningat ennast. Tulen otse tema juurest.* Ta põlvpüksid on parhist. Oli aga seiklus.» «Ah, jäta lora! Mis puutub su seiklus minusse
annaabi.ee 
