kindlasti löömine, aga ka pareerimine, kui teravik on kumer. Sõjakirves - keskaegsetel kirvestel on eripära, et neil on pikem vars taga, neid kasutasid jalamehed. Sotimaa kirvel on lai tera ja tera taga konks (võimaldas ratsanikku hobuse seljast maha rebida). Godentag on Hollandi tüüpi sõjakirves, kirvetera on lai ja lisaks on olemas peen odaotsaga sarnane asjandus, millega on võimalik torgata. Saksa sõjakirve ülemist otsa kasutatakse torkerelvana. Berdõss on Vene aladelt pärit sõjakirves, püssimeeste relv (oli sihtimisel toeks), lai tera (60-70 cm), varre pikkus 170cm. Ratsaniku sõjakirves on 70 cm varrega, tera ühel pool ja teisel pool teravik, mis on tehtud selleks, et saaks raudrüüst läbi lüüa. Hellebard on jalaväelase relv, ühendab sõjarelva, oda ja sõjavasara konksu elemente, vars 2- 2,5 m ja 8-kandiline, tänapäeval on Vatikani armee relvadeks (paavsti sveitslastest ihukaitsjatel)
On leitud ka nooleotsi, peamiselt Pulli asulakohalt. See tõestab, et üheks küttimise tööriistaks võis olla ka vibu. Luust nooleotsad on enamasti olnud kaksikkoonilise või teravovaalse kujuga, hästi voolitud ning lihvitud pinnaga. 6 Peamiseks jahirelvaks siiski olid odad ja pistodad. Tuntud olid nii torke- kui ka viskeodad. Odaotsi valmistati tavaliselt suurte loomade toruluudest. Torkerelvana kasutatud pisteodad olid tehtud nii luust kui ka sarvest. Kindel koht toidulaual oli aga ka taimedel: marjad, juurikad, seened. Kuna aga orgaaniline aine pole pinnases säilinud, pole meil teada täpsemalt ettekujutlust toonasest korilusest. Leitud on Pärnu jõe alamjooksult varreauguga sarvest kõpla- ja kirkalaadsed esemed, mida võidi arvatavasti kasutada söödavate juurikate väljakaevamiseks. Kalastus
Raudosa pidi viskamisel ära painduma või murduma, et seda ei saaks tagasi visata ja selle pärast tehti see pehmest terasest või rauast. Pilum visati vaenlase pihta umbes 15 kuni 20 meetri kauguselt ja pärast seda rünnati vastaseid mõõgaga. (Ibid) Gladius (lisa 2) oli 64-81 cm pikkune kaheteraline mõõk. See sobis nii raiumiseks kui ka torkamiseks, aga lahingurivis kasutati seda põhiliselt torkerelvana. Gladiust kasutati nii Rooma vabariigis kui Rooma keisririigis. Pugio (lisa 3) oli 17,5 kuni 25 cm pikk ja oli oma omaduste ja kasutusviiside poolest väga sarnane gladiusele. (Ibid) Scutum (lisa 4) oli 92,5 kuni 105 cm kõrge ja 60 kuni 82,5 cm lai painutatud kilp. Selle keskel oli enamasti metallist kausikujuline ``shield boss``, mis kaitses kilbi omaniku kätt. Kilp värviti enamasti punaseks ja peale värviti kollasega välgunooled ja tiivad. (Roman Legions 2012)
annaabi.ee 
