Retsensioon Käisin 14. veebruaril Kuressaare ajamajas vaatamas näitust koos klassikaaslastega. Aega oli vähe ning ootasin eest järjekorset tavalist näitust. Kunstnikuks on Hando Henno, kes on samuti saarlane ning ka ääretult mitmekülgne inimene. Teda huvitab sport, füüsika, bioloogia, matemaatika, ajalugu ja arhitektuur. Hennole on joonistamine lapsest saati meeldinud ning esimese personaalnäituse avas juba 16-aastaselt Anne Tootmaa galeriis. Silmad läksid suureks kui sellest lugesin. Enamus töid olid tehtud akrüüliga, mõned ka guassiga. Üks huvitavamatest töödest oli kindlasti ,,Teel uude maailma", sest need detailid olid ülimalt hästi välja toodud. Ta kirjutas endast, et on teinud väga palju visandeid, et suurematel maalidel täpsust paremini välja tuua ning see on minu arust parim näide sellest. Pildil kujutati merel sõitvat vana purjelaeva
,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid" (1980), puudutus" (1981), ,,Salateadvus,/ (1983) ning ,,Vari ja viiv" (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil, kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes ,,Ööpiltidega" sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline,/, ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbirõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud
Üdi ja J. Jõerüüdi luulega-mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980. Aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid", ,,Puudutus", ,,Salateadvus" ning ,,Vari ja viiv". Kareva luulest on tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline", ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine,
Üdi ja J. Jõerüüdi luulega-mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980. Aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid", ,,Puudutus", ,,Salateadvus" ning ,,Vari ja viiv". Kareva luulest on tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline", ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine,
annaabi.ee 
