tonne rauda, millga varustati Eesti teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Olid eraldi relvaseppad ja meistrid, kes olid spetsialiseerunud pronksehetele. Sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti 11.sajandist alates üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestis läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Eestlased tegelesid ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjadeks edasimüügiga. Tänu soodsale kohale oli eestlastel olulisel kohal vahenduskaubandus. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn. Ehtsaid, oma
on nimetatud ka venekirveste kultuuriks. Ka see kultuur levis väga laialdlasel maa-alal. Rahvastik tegeles loomakasvatusega, maaviljelusega, jahi pidamise ja kalastamisega. Asulad paiknesid rohumaade juures. Kalmistud rajati asulatest väljapoole, kõrgematele küngastele. 5)Vahetuskaubanuds Sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti 11.sajandist alates üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Tegeledi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup.Vastu viidi karusnahku ja vaha. 6)Vahenduskaubanus Vahenduskaubanus tähendas seda, et kaup osteti edasimüügiks.Näiteks võidi idanaabritele müüa vilja ja selle eest saadud karusnahad, vaha jms kaubad viidi edasi Lääne-ja Põhja-Euroopa turule. Võimalik, et osa sealt saadud kaupa müüdi kasudega tagasi Venemaale. 7)Mitu maakonda oli Eestis muinasaja lõpul. Nim. 8
Kaubanduslikud huvid tõid siia ka saksa kaupmehed ja nende järel ristisõdijad, kaubandusküsimused seisavad ka muistse vabadusvõitluse lätteil. Suur osa vajalikke esemeid valmistati igas peres oma jõududega. (Vahtre, L. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Järjest ulatuslikumaks muutus meie esivanemate kaubitsemine lähemate naabrite – liivlaste, soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja balti rahvastega. Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, raud, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup, mis jõudis siia esmajoones läänest. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn((Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I). Suhted naaberrahvastega olid üldiselt rahumeelsed, ehkki oma aja kommete kohaselt
Metsmesindus-mett tarvitati kui ainsat magusainet. Rauatootmiskeskused-kujunesid mujnasaja lõpul Virumaal ja Põhja-Saaremaal,kus sulatati sadu tonne rauda,millega varustati teisigi piirkondi. Relvasepad-nad valmistasid kvaliteetseid hõbedaga ilustatud odaotsi,ornamenteeritud mõõgapidemeid ning ilmselt mõningaig mõõgateramikke,neil oli silmapaistev toodang. XI sajandil muutus savinõude valmistamine omaette käsitööks. Vahetuskaubandus-kaup vahetati kauba vastu,eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe,pronks,raud,sool,paremad relvad,peenemad riidesordid,mis jöudis siia esmajoones läänest. Vahenduskaubandus-kaupa ei ostetud ainult enda tarbeks,vaid ka edasimüügiks,tänu soodsale asnedile oli eestlastel just see olulisel kohal. Varalinnaline asula-kujunes tähtsamate teede ristumiskohtades,kus paiknesid kesksed linnused ja asulad,seal elas ka rohkem käsitöölisi,kes pakkusid oma toodangut,üks selline hakkas kujunema Tartus.
Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele. Muinasaja lõpul, mil moodi läksid hõbeehted, kerkisid esile hõbesepad. Kaubandus õitses, sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti ühe enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup, mis jõudis siia läänest. Vastu viid karusnahku ja vaha. Eestlased tegelesid ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjadeks edasimüügiga. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal vahenduskaubandus (kaup osteti edasimüügiks). Eestlaste elamuks oli suitsutuba: suhteliselt väike 4-5 x 6 m suurune palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga
annaabi.ee 
