seejärel pildistati juba suuremat lahutust andva kaameraga. Esmapilgul tundus, et saadud piltidel on alad, kus üksteise peal on mitu suurt meteoriidikraatrit. Lähemal uurimisel taibati, et tegemist pole siiski meteoriidi tekitatud kraatritega, vaid vulkaanide kausikujuliste hiigelavade - kaldeeradega. Malli võeti muidugi Maa vulkaanide avadest. Võrreldes maistega olid Marsi omad harjumatult suured, ning nüüd saadi ka aru, miks just ainult need kohad läbi tolmupilvede näha olid. Leitud olid erakordselt suured vulkaanid, millede tipud ulatusid kõrgemale tolmupilvede põhikihist. Tolmupilved olid uurijad suunanud Päikesesüsteemi suurimate vulkaanide avastamisele. Ehkki möödunud enam kui kahekümne aastaga on teadmised planeedisüsteemi kehadest oluliselt täienenud, on Marsi vulkaanid säilitanud rekordimeeste staatuse. Järgnevas tuleb juttu nendest hiiglastest ja ka mõnest väiksemast Marsi kunagisest tulemäest. Mis puutub Mariner 9 edasisse
Galaktika on võrreldav inimkonnaga, kus inimesed sünnivad, arenevad (erineva kiirusega), surevad (erinevas eas) ja asenduvad uutega. Kuid peale nullise iibe on Glaktikal inimkonnaga võrreldes veel üks oluline erinevus: Galaktika vanimad tähed on ühevanused Galaktika endaga. Nüüdisaja astronoomia käsutuses on suur hulk argument, mis toetavad väidet,et tähed on tekkinud tähtedevaheliste gaasi ja tolmupilvede kondenseerumisel. Tähtede moodusttumine sellest keskkonnast jätkub ka praegu. Selle asjaolu kindlakstegemine on üks astronoomia suuremaid saavutusi. Astronoomiliste vaatluste ning tähtede ehituse ja evolutsiooni teooria arengu käigus on selgeks saanud, et paljud tähed, mida me taevas näeme, on suhteliselt noored ja mõned neist on tekkinud ajal, mil Maal elas juba inimene. Otseseks tõendiks tähtede tekkimisest praegusajal on suure massiga tähtede olemasolu.
novadeks. (Nova uus). Võimsam purse Supernova. Heledus võib kasvada järsult kuni 20 tähesuurust. Plahvatus toimub tähe tsentris ja tähe struktuur hävib. Järele jääb gaas ja kosmiline tolm ( täiesti laiali). Kui sisemus tõmbub kokku, siis jääb järgi ,,must auk" suhteliselt haruldane nähtus. (Novad kaksiktähed, Supernovad üksiktähed). · Tähtede areng tähed tekivad tähtede vahelise gaasi ja tolmupilvede kokkutõmbumise tagajärjel raskusjõu mõjul; aine tiheneb. Tihenemisperioodi pikkus sõltub pilve massist. Kokkutõmbumise tagajärjel sisemuses temperatuur tõuseb, kuni lõpuks on nii kõrge, et hakkavad toimuma termotuumareaktsioonid. (kokkutõmbumise tagajärjel hakkab täht pöörlema) I etapp vesinikust sünteesitakse heelium. Täht asub põhijadas. See on suhteliselt rahulik periood tähe arengus. Kestvus oleneb massist ja keemilisest
htm 5. http://opik.obs.ee/osa4/ptk04/tekst.html 6. http://www.aai.ee/~urmas/ast/galA.html 7. Kumb oli enne galaktika või must auk? Äripäev . 08.01.2009. 10 LISA Joonis. Galaktika pindheleduse vähenemine tsentrist eemaldumisel a) elliptiline, b) spiraalgalaktika. Piir 24m ruutkaaresekundilt vastab öötaeva keskmisele heledusele. Tolm spiraalgalaktikas. Serviti paistva galaktika tasandi lähedal on tähtede valgus tolmupilvede poolt varjatud. [5] Joonis illustreerib Linnutee tumeaine halo kuju ja orientatsiooni. Päikese asukoht joonisel on märgitud kollase täpikesega. 11 PILDIL: See taeva panoraamvaade kujutab endast tegelikult 1940'ndal aastal kahe eestlase, Martin ja Tatjana Keskküla poolt Lundi Observatooriumis Knut Lundmarki juhendamisel koostatut joonist.
välja arenenud (nt lennuvõime, fotosüntees, nägemine või jäsemed) võivad esineda ka maaväliste eluvormide puhul. Arvatakse, et ka räni (mis võimaldaks kõrgemat temperatuuritaluvust, sh suuremat lähedust süsteemi kesksele tähele) või lämmastiku ja fosfori põhjal oleks saanud elu areneda. Vee või süsiniku asemel võib olla ka ammoniaak, mis võimaldaks elu külmemates tingimustes nagu Saturni Titanil. Räägitud on veelgi eksootilisematest eluvormidest nagu tähtedevaheliste tolmupilvede organiseeritud elu, nukleonelu ning tehiselu. Seega on elu leidumise võimalik tsoon sisuliselt määratlematu. Enamik teadlasi arvab nüüdseks, et elu leidmine kusagil mujal meie universumis on vägagi tõenäoline. Sellisele järeldusele jõudmiseks on kaasa aidanud maailmapildi areng, kus varasematest geotsentrilistest kujutelmadest on jõutud järelduseni, et Maa on planeet tavalises tähesüsteemis tüüpilises galaktikas, milletaolisi universumis on kümneid miljardeid ja järjest
Vaid Galaktika keskel on paksend, tuuma ümbritsev kerakujuline täheparv. Tähtedevaheline gaas ja tolm jääb tähtedest veelgi õhemasse kettasse, mille paksus on vaid 500 valgusaastat (nr 2 lk 111, 112) 3. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sestasume ise neist ühe sees. Nende olemasolu võib aimata noorte tähtede ja gaasi- ning tolmupilvede paiknemise järgi. Raadioteleskooide abil on koostatudkogu taeva vesinikupilvede kaart ja sellel on spiraalharud paremini näha. Arvatavastiei ole meie Galaktika spiraalharudnii selgepiirilised kui mõnel teisel galaktikal. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. (nr 2 lk 112) 4. Kord või korralagedus
võivad esineda ka maaväliste eluvormide puhul. Arvatakse, et ka räni (mis võimaldaks kõrgemat temperatuuritaluvust, sh suuremat lähedust süsteemi kesksele tähele) või lämmastiku ja fosfori põhjal oleks saanud elu areneda. Vee või süsiniku asemel võib olla ka ammoniaak, mis võimaldaks elu külmemates tingimustes nagu Saturni Titaanil. Räägitud on veelgi eksootilisematest eluvormidest nagu tähtedevaheliste tolmupilvede organiseeritud elu, nukleonelu ning tehiselu. Seega on elu leidumise võimalik tsoon sisuliselt määratlematu. Enamik teadlasi arvab nüüdseks, et elu leidmine kusagil mujal meie universumis on vägagi tõenäoline. Sellisele järeldusele jõudmiseks on kaasa aidanud maailmapildi areng, kus varasematest geotsentrilistest kujutelmadest on jõutud järelduseni, et Maa on planeet tavalises tähesüsteemis tüüpilises galaktikas, milletaolisi universumis on kümneid miljardeid. Teadlaste
ekvaatori vahel (kondenseerumissoojus). 1.3. Pilved mujal meie päikesesüsteemis Pilved kui kolloidsed süsteemid eeldavad atmosfääri olemasolu ja neid tekib seega kõikidel planeetidel ja kuudel, kus on atmosfäär ja midagi, mis saab kondenseeruda. Näiteks Marsil on väga hõre atmosfäär ja temperatuur on üldiselt väga madal, mis võimaldab vähesel veeaurul kondenseeruda. Ainsad pilved peale tolmupilvede, mida Marsi taevas näha saab, on jääkristallidest koosnevad kiudpilved. Veenusel on atmosfäär palju tihedam kui Maa oma ja seetõttu on seal võimalik tiheda pilvkatte tekkimine ja nii ongi, et Veenus on kaetud pidevalt paksu pilvkattega, mis koosneb väävelhappetilgakestest. Saturni kuul Titanil koosnevad pilved usutavasti metaanitilgakestest ja seal sajab ka metaanivihma või -lund. Võimsad atmosfäärid koos võimsate pilvkatetega on Jupiteri-tüüpi planeetidel. 1.4
annaabi.ee 
