lugu pisikest rotist. Iiris Vesiku häält kas vihatakse või armastatakse. Mina tituleerin ennast pigem Iirise armastjaks, kuid ometi nautisin tema esinemisi tol õhtul kõige vähem. Võib-olla oli see tingitud sellest, et olin eelnevalt lugenud tema intervjuud, kus tütarlaps mainis, et ei ole suur Michael'i fänn. Just seetõttu tundus, et Iiris ei suuda ennast lauludega piisavalt samastada ja tema sõnum minuni ei jõudnud. Samuti ei sobinud Iirise eripärane hääl lauludega kokku, kuid tolkorral suutsid Iirise esinemise minu jaoks päästa taustlauljad- Dagmar Oja , Jelena Juzvik ja Raimondo Laikre, kes võiksid vabalt ka soolokärjääriga läbi lüüa. Vahepeal tulid publikut elavdama poistebänd Soul Miltia koos tantsugrupp Semiiriga. Soul Militia poisid olid kõik riietunud M.Jacksoniks ning koos väga tasemel tantsijatega esitati Michaeli suurimad tantsuhitid nagu "Bad", "Thriller" ja "Smooth Criminal". Olles
Lisaks sõnakuulmisele nõuti ka vanemate austamist ning eelkõige tuli arvestada esivanematega, kes olid juba läinud teispoolsusesse ja seega ühinenud sugukonda kaitsvate vaimude või jumalustega, muutunud võimsaks ja samas ohtlikuks. Ebaviisakaks peeti näiteks isegi küsimusega vanema inimese poole pöördumist. Austusjärjekorras peale vanemaid oli enne ema alati isa. Pereknd ise aga allus sugukonna õpetajate-tarkade nõuetele ja tavaõigusele. Õpetajateks peeti tolkorral teadjaid, tarku, nõidu, kes olid igavikuga tihedalt seotud, teadsid salastatud informatsioone, valitsesid sugukonnakaaslasi ning valistemise all peetakse tolle ajastu kohaselt silmas eelkõige vastutust. Targad olid ühes isikus õpetajad, kohtunikud, ravitsejad, nõuandjad ja preestrid. Neil lasus suur vastutus ka seoses uute õpilaste otsimisega, sest õpilane ei tohtinud mingil juhul olla ebaküps ega nõutust madalamal tasemel. Seetõttu otsisid nõiad
ka eriosakonnad." Ka Eduard Vilde on meenutanud: "Ma kirjutasin kriipsu peale, ma kirjutasin kriipsu alla; viis päeva nädalas sõnumite songimist, jutujuperdamist, korrektuurituhnimist kuuendal kliistripott ja pintsel, ristpaelad ja aadressid!" Georg Eduard Luiga meenutas 1890. aasta sügist, mil ta asus Oleviku toimetuses tööle. Tol ajal töötasid samas ka Karl Eduard Sööt ja Juhan Liiv. ""Olevik" asus tolkorral Raatuse tänavas, Grenzsteini vanema venna majas. See oli kolmekordne puumaja /---/. Alumine kord oli trükikoja all, selle all keldris oli "tähevalamise- vabrik": väike masin, millega keegi lätlane valas ükshaaval tähti. /---/ Toimetuse tuba /---/ üheainsa aknaga, oli ühtlasi, nagu öeldud, söögi- ja magamistuba. Selles oli keskel suur laud toolidega, ukse kõrval välisseina ääres üks ja tagaseinast veidi eemal teine riiul raamatute ja ajalehtede jaoks