Neitsi Maarja osutab sõrmega Kristusele ainus zest pildil. Tuvi püha vaim. Skelett - surm · Kunstiline lahendus maal kui aken kabelisse. Koonduv kassettlagi. Sümmeetriline kompositsioon, Kristus keskel, hele figuur. Figuurid moodustavad kolmnurga. Koloriit freskolikult mahe, vähe kontrasti nii värvis kui valguses. PAOLO UCCELLO (1397-1475) "San Romano lahing" õp.lk.50 SAN ROMANO LAHING (1450) · praegu Londonis (tempera puutahvlil) · T - Firenzelane väepealik Tolentino võidukas lahingus sienalaste üle. · S- mundrid, lipp · K- perspektiiv sõjarelvade koondumine, surnukeha suund. Rakurss. Hele- tume jagatud. Esi- ja tagaplaan, keskplaani pole. Väepealik valgel hobusel. PIERO della FRANCESCA "Kristuse ristimine" Ristkülik (maa) ja ring (taevas) jumalik kompositsioon Ringi keskmes tuvi (püha vaim) Kristus keskel Ristija Johannes paremal Inglid vasakul
Palazzo Pubblico Sienas dekoreeriti freskodega ja teiste teostega, nii ilmalike, nagu Hea valitsuse allegooria, kui ka religioossete, nagu Simone Martini Maèsta fresko. Portreerimine ei olnud 14. ja varasel 15. sajandil levinud, piirdudes enamjaolt kodanlike mälestuspiltidega nagu ratsutaja portreed Guidoriccio da Foglianost Simone Martini poolt aastal 1327 Sienas ning varasest 15. sajandist John Hawkwoodi portree Uccello poolt Firenze katedraalis ja selle kaaslane, Niccolò da Tolentino portree Andrea del Castagno poolt. 15. sajandil muutusid portreed tavaliseks, algselt tihti ametlikud portreed profiilis, kuid aina enam portreed kolmveerandist näost ja büstist alates. Kunstiteoste nagu altarimaalide ja freskotsüklite patroonid olid sageli lisatud stseenidesse, millest märkimisväärseks näiteks on Sassetti ja Medici perekondade esinemine Ghirlandaio tsüklis Sassetti kabelis. Portreerimisest
ja Tuileries hakkavad koos olema kuningat majutavaks paleeks ning kõikide kunsti- ja teadusmonumentide kogumiskohaks. Kunstimuuseum avas oma uksed 10. augustil 1793. aastal. Sissepääs oli tasuta, kuid kunstnikel oli selleks eesõigus, tavarahvast võeti vastu vaid nädalavahetustel. Töid, mis olid valdavalt maalid Prantsuse kuninglikust perest ja aristokraatidest, kes olid põgenenud välismaale, näidati Carree salongis ja Suures galeriis. 1798-1871 Tolentino ja Campo Formio lepingute kaudu omandas Prantsusmaa suure koguse Vatikani ja Veneetsia maale ja antiiki. Neile lisandusid Napoleon I vallutustest saadud sõjasaagid. Muuseum, mille direktoriks sai 1802. aastal Dominique-Vivant Denon, nimetati 1803. aastal ümber Napoleoni muuseumiks. Bartolini poolt loodud valitseja büst paigutati sissepääsu juurde. Kui impeerium 1815. aasta langes, nõudis iga riik oma varanduse tagasi ning muuseum lagunes koost. 1800. aasta 9
annaabi.ee 
