Eakate puhul on toitumisega seotud probleemidest esiplaanil eeskätt alatoitumisega või valesti valitud toitudest tingitud toitainetepuudusega kaasnevad seisundid. Eakatel võib toitainete puudus tekkida ka mõnede haiguste tõttu ning ravimite tarvitamise tagajärjel. Toitainete puuduse põhjuseks võib olla ka kehv hammaste seisund ning majanduslik olukord, samuti võimetus endale ise süüa valmistada. (Favaro-Moreira jt 2016: 507–508). Põhiliseks halva toitumusliku tervise ohumärkideks on haigus – tervisemure või krooniline seisund (nt segasus, depressioon, ägedad põletikud), mis tekitab muutusi söömises või raskendab söömist, paneb toitumusliku tervise riski alla; kehv söömine – liiga vähene, aga ka liigne söömine, vaheldusetu toiduvalik, köögiviljade, puuviljade, pähklite ja tervislike õlide ebapiisav tarbimine viib kehva toitumusliku terviseni; hammaste kaotamine / suu valulikkus – on raske süüa, kui hambad
piisavalt valjusti krooksuma, mistõttu nad istuvad satelliitidena vaikselt dominantide territooriumide servas ja püüavad emastega kopuleeruda sel ajal, kui need on parajasti teel mõne suure ja atraktiivse krooksuja poole. Enamasti see neil ei õnnestu, kuid mõnikord siiski. Niisugune "parim-halva-mängu-juures-strateegia" on eriti mõttekas siis, kui tegemist ei ole geneetiliselt määratud strateegiaga ja on lootust, et vanemaks saades või toitumusliku seisundi paranedes võib isend asuda rakendama mõnd edukamat strateegiat, või et vähemalt isendi järglastel, kes juhtuvad kasvama üles paremates tingimustes, õnnestub oma esivanema ebaedu korvata. Väga tavaline on parim-halva-mängu-juures-strateegia just noorloomadel. Näiteks hoolitsevad mõnede liikide noorlinnud koos oma vanematega niikaua oma nooremate õdede- vendade eest, kuni neil endil õnnestub mõni pesitsusterritoorium hõivata. Nii saavad noored
rakendamisel üllatavalt leidlikud, varitsedes eelistatult kõige suuremate ja kõige valjemini krooksuvate konnade lähedal, kes meelitasid ligi kõige rohkem emaseid. Eks ju inimestelgi tasub mõnikord pigem olla mõne suure jõuka firma tööline kui väikefirma omanik. Niisugune "parim-halva-mängu-juures-strateegia" on eriti mõttekas siis, kui tegemist ei ole geneetiliselt määratud strateegiaga ja on lootust, et vanemaks saades või toitumusliku seisundi paranedes võib isend asuda rakendama mõnd edukamat strateegiat, või et vähemalt isendi järglastel, kes juhtuvad kasvama üles paremates tingimustes, õnnestub oma esivanema ebaedu korvata. Väga tavaline on parim-halva-mängu-juures-strateegia just noorloomadel. Valides noorena ja kogenematuna mõne suhteliselt tagasihoidlikumat tulemust andva strateegia, suurendab isend sellega kokkuvõttes oma eluaegset fitnessi rohkem kui siis, kui ta lihtsalt
annaabi.ee 
