Jahipidamist reguleeritakse seadustega. Jahimehed aitavad rebaste ja kährikute laskmisega tõkestada ka metsamarutaudi levikut. Varasematel perioodidel on Läänemeres kütitud hülgeid (hallhüljes, viigerhüljes), selle tõttu ongi nende arvukus nüüdseks ajaks oluliselt vähenenud ning nad on võetud looduskaitse alla. Looduskaitse ja jahindusega tegelevad inimesed on toonud Eesti aladele ka uusi (ondatra, kährik) ning taastanud väljasurnud (kobras, punahirv) imetajaliike. Toiduvaestel paksu lumekoorikuga talvedel on aeg-ajalt tegeletud ka metsloomade (metskits, punahirv, metssiga) lisatoitmisega. Suurte põlismetsade vähenemine Eestis on kaasa toonud mõnede imetajaliikide katastroofilise vähenemise (lagrits, lendorav). Ulatuslikud kuivendustööd on oluliselt vähendanud naaritsa ja saarma arvukust. Eestis on 21 imetajate liiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused imetajad Eestis.
raviks.Värskeid lepalehti kasutati kambripõrandal kirbutõrjeks. Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli, maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid. Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud lepakäbisid, et leiba ikka rohkem saaks. Rahvasuus on lepa isasurbade küllust seostatud hea leivavilja aastaga, kui lepad kandsid palju käbisid, arvati tulevat nälja-aasta. Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel.
raviks.Värskeid lepalehti kasutati kambripõrandal kirbutõrjeks. Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli, maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid. Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud lepakäbisid, et leiba ikka rohkem saaks. Rahvasuus on lepa isasurbade küllust seostatud hea leivavilja aastaga, kui lepad kandsid palju käbisid, arvati tulevat nälja-aasta. Lapsed maiustasid kevaditi lepamähaga koorealuse punaka kihiga, mida näriti kooritud okstelt ja mis parkis närija käed, suu ja keele korralikult punakaks. Halli lepa seemned on talvetoiduks urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele.
annaabi.ee 
